Acintya-bhedābheda

Acintya-bhedābheda (अचिन्त्यभेदाभेद; sanskriti keeles 'mõeldamatu erinevus-erinevusetus') on Tšaitanja rajatud vedaantakoolkond, Bengali višnuismi õpetuslik alus.

Õpetus

 Pikemalt artiklis Bengali višnuismi teoloogia

Selle õpetuse järgi on hinge (jīva) ja brahmani, loodu ja Looja ning Krišna energiate ja Krišna vahel mõeldamatu ja sõnastamatu vahekord, mida iseloomustatakse kui ühtsust ja erinevust ühtaegu.

Acintya-bhedābheda ühendab endas advaita ja dvaita õpetuse. Hingel on algselt jumalik loomus, nii et ta on Jumalaga üks, osa Jumalast, kuid ta on Jumalast kvantitatiivselt erinev ning seega temaga mittesamane.

Praktika

Et Jumala olemus ning inimese ja Jumala vahekord jääb mõistetamatuks, jõutakse Jumalale lähedale ainult ekstaatilise lahustumise kaudu. Praktika on bhakti, Krišna austamine. Krišna ja Rādha armastusest (Rādhā-Krišna) saadakse osa ja seda jäljendatakse Jumala nime omaette kordamise (japa) teel. Koos lauldakse ja tantsitakse (sańkīrtana), nii et ühendatud on śravaṇa ja kīrtana.

Päritolu ja ajalugu

Õpetus on algselt esitatud Tšaitanja õpetussõnades "Śikṣāṣṭaka". Järgijad arendasid seda õpetust edasi.

Seda õpetust peetakse bhakti teismi loomulikuks lõpuleviimiseks. Rāmānuja nõustus Šankaraga selles, et Absoluut on ühtne, kuid esitas advaitale vastanduva arusaama isiksuslikust mitmekesisusest selles ühtsuses. Hiljem rajas Madhva dvaita, mille järgi hinge ja Jumala kahesus säilib ka pärast mokšat. Tšaitanja järgi aga on Jumal ja hinged "mõeldamatul kombel ühtaegu ühtsed ja teineteisest erinevad".

16. sajandil hakkasid Rūpa Gosvāmī, Sanātana Gosvāmī ja Džīva Gosvāmī kujundama Bengali višnuismi teoloogiat, mille üks põhiteese on acintya-bhedābheda. Kui 18. sajandi alguses panid mõnede teiste koolkondade esindajad Bengali višnuistide autentsuse kahtluse alla, kirjutas Baladeva Vidjābhūšana "Vedaanta-suutrate" põhjaliku kommentaari "Govinda-bhāśya" ning "Bhagavadgītā" ja peamiste upanišadide kommentaarid. Tänu sellele tunnistati Tšaitanja järgijate koolkond lõplikult vedaantasse kuuluvaks. Baladeva Vidjābhūšana viis Bengali višnuismi teoloogia lõpule ning võimaldas lõplikult määratleda selle koha teiste hinduismi koolkondade seas.

Baladeva Vidjābhūšana polemiseeris põhiliselt Šankara ja tema järgijate advaitaga, mille järgi maailm on illusoorne ja aatman on samane kvaliteetideta ja isiksuseta brahmaniga. Šankara järgi ei ole brahmanis erinevusi ega põhjusi ja tagajärgi ning ainult maaja mõjul tekivad arvamus, et maailm on reaalne ning kujutlus, et maailmal on Looja ning eksisteerib palju eraldi olendeid. Šankara tõendas seda õpetust "Vedaanta-suutrate" ja upanišadidega. Baladeva Vidjābhūšana väitis neid tekste analüüsides ja kõrvutades, et nad ei anna Šankara järeldusteks alust. Ühtesid väiteid neis tekstides võib vaadelda Jumala, olendite ja maailma absoluutse ühtsuse kinnitusena, teised aga osutavad ühemõtteliselt nendevahelisele erinevusele. Järgides Džīva Gosvāmīt, Višvanātha Tšakravartīt ja teisi eelkäijaid, järeldas Baladeva Vidjābhūšana, et mõlemat laadi väited on tõesed: Jumal, maailm ja olendid on ühtaegu samased ja üksteisest erinevad. Püüdes vastuolu vältida, rajas Šankara oma õpetuse ainult üht laadi väidetele ja heitis teised kõrvale. Tuleb aga võtta tõsiselt kogu pühakirja.

Pärand

Tšaitanja järgijad hakkasid teda austama Višnu kehastusena. Rahvusvaheline Krišna Teadvuse Ühing peab teda oma eelkäijaks ja Krišna avataaraks.