Aatomiraadius

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Aatomiraadius on suurus, mis on avaldatav naaberaatomite omavahelise kauguse kaudu aines. Kuna aatomi elektronpilvel pole teravaid piire, ei saa aatomi raadiust täpselt mõõta. Kui aatomid on tahkises tihedalt pakitud kristallivõres või liituvad molekulideks, siis on aatomituumad üksteisest kindlatel, mõõdetavatel kaugustel. Aatomiraadius on defineeritud kui pool naaberaatomite vahelisest kaugusest.[1] (Naaberaatomite kaugusena arvestatakse aatomituumade vahelist kaugust.)

Poolmetallide või mittemetallide puhul, mis on molekulis seotud kovalentse sidemega loetakse aatomiraadiuseks pool aatomituumade vahelisest kaugusest (kovalentse keemilise sideme pikkusest) ja seda raadiust nimetatakse ka elemendi kovalentseks raadiuseks. Näiteks kloori molekulis on tuumadevaheline kaugus 198 pm ja seega on kloori kovalentne raadius 99 pm.

Metallide puhul on see pool vähimast tuumadevahelisest kaugusest kristallivõres. Näiteks vase aatomitevaheline kaugus on 256 pm ja vase aatomiraadius on 128 pm.

Väärisgaaside korral kasutatakse Van der Waalsi raadiust. See on pool keemiliselt mitteseotud naaberaatomite vahelisest vähimast kaugusest.

Aatomiraadiuste perioodiline muutumine[muuda | muuda lähteteksti]

Aatomiraadiuste perioodiline muutumine on üks perioodilisusseaduse avaldumisvormidest. Pearühma elementide aatomiraadiused vähenevad perioodis vasakult paremale. Perioodis esinev raadiuste muutus on seletatav efektiivse tuumalaengu kasvuga. Elementide aatomiraadiused suurenevad rühmades liikudes ülalt alla. Rühmades esinev muutus on seotud uue, suurema peakvantarvuga elektronkihi lisandumisega.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Keemia alused: teekond teadmiste juurde. Autorid: Peter Atkins, Loretta Jones, Leroy Laverman. Tartu Ülikooli Kirjastus 2021. ISBN 9789949036264. Lk 166.