2017. aasta Saksamaa parlamendivalimised

Allikas: Vikipeedia
2017. aasta Saksamaa parlamendivalimised
← 2013 24. september 2017 2021 →
Registreeritud valijaid 61 688 485
Osavõtt 76,2%

Valimistulemused piirkonniti
Valimiste tulemusel moodustatud Liidupäeva XIX koosseis

2017. aasta Saksamaa parlamendivalimised olid 24. septembril 2017 toimunud Saksamaa parlamendi Liidupäeva valimised, mille tulemusel valiti 19. Liidupäeva liikmed.

Valimiste eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

2013. aasta valimised oli võitnud selgelt Kristlik Demokraatlik Liit (CDU), kes moodustas oma sõsarpartei Kristlik-Sotsiaalse Liiduga ja Sotsiaaldemokraatliku Parteiga (SPD) niinimetatud suure koalitsiooni. SPD jäi koalitsioonivalitsuses olles CDU varju ja nende toetus valitsusaja jooksul kahanes rekordmadalale.[1]

Kristlike demokraatide tollane juht Angela Merkel sai Saksamaa liidukantsleriks 2005. aastal, olles riiki juhtinud tolleks hetkeks kolm ametiaega, kokku 12 aastat. 2017. aasta suvel sai selgeks, et tõenäoliselt jätkab Merkel kantslerina ka pärast 2017. aasta valimisi, jõudes seega järele rekordiliselt 16 aastat ametis olnud liidukantslerile Helmut Kohlile. Augustis oli CDU toetus küsitlustulemuste järgi 37%.[2] Suure toetuse üheks peamiseks põhjuseks leidsid eksperdid olevat sakslaste levinud arvamus, et Merkel ja tema valitsus seostuvad stabiilsusega.[3]

Kristlike demokraatide tõsiseim konkurent oli Martin Schulzi juhitav Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei. 2017. aasta märtsis oli SPD toetus küsitluste järgi CDU/CSU-ga võrdsel positsioonil ja vahepeal Schulz edestas Merkelit, kuid märtsist juunini kukkus sotsiaaldemokraatide toetus järsult. Põhjuseks arvatakse olevat, et Schulz ei suutnud pakkuda veenvat alternatiivi valitsevale võimule.[3] Ka ei suutnud Schulz end näidata atraktiivse alternatiivina, kaotades 3. septembril ainsa teledebati Merkelile, kes polnud varem ühtegi valimisdebatti võitnud.[4] Valimiste eel mõjus sotsiaaldemokraatide mainele veel halvasti augustis avalikuks tulnud uudis, et endine erakonna juht ja ekskantsler Gerhard Schröder astus Vene naftagigandi Rosnefti nõukokku.[5] SPD toetus oli juunist peale umbes 24% juures.[6]

Nelja väiksema erakonna – Vasakpartei, Alternatiiv Saksamaale (AfD), Vaba Demokraatlik Partei (FDP) ja Roheliste – toetus valimiste eel oli ühtlane. Valimiste eel oli parempopulistliku AfD toetus on tõusnud 11 protsendini, 9% toetusega järgnesid AfD-le parempoolne FDP ja Vasakpartei.[2][7] Rohelised olid 7% väikseim Liidupäeva saab erakond.[6]

Saksamaa arvamusküsitluste tulemused 2013. ja 2017. aasta valimiste vahel

Hinnanguline 8–9% häälte tulemus tähendas, et 2013. aasta valimistel parlamendist välja langenud liberaalidel (FDP) oli võimalik taas Bundestagi saada.[8] Erakond oli aastatel 2009–2013 CDU koalitsioonipartner.[9] Kampaania ehitas erakond üles esikandidaat Christian Lindnerile.[10]

2013. aastal loodud Alternatiivil Saksamaale oli sihiks saada esmakordselt Liidupäeva ja koguda väikesemate parteide seast kõige rohkem hääli, et saada parlamendis Vasakpartei asemel opositsiooniliidriks.[2] Valimiskampaanias toetus erakond protestihäälte võitmisele ja võimuerakondadest erinemisele. Selleks saatis erakond protestijaid Merkeli valimisüritustele, kus nad igal üritusel kantsleri vastu meelt avaldasid. Mitmel erakonna toetusüritusel läks kähmluseks partei toetajate ja vastaste vahel. Mõlemad suured parteid välistasid otsesõnu koalitsiooni AfD-ga.[7] Enne valimisi korraldas erakond suure sotsiaalmeediakampaania, kus kutsus inimesi avalikult erakonnale toetust avaldama. Kampaania sihiks oli erakonna avaliku toetamise normaliseerimine, sest varem varjasid suur osa valijaid oma sümpaatiat AfD vastu.[11]

CDU valimiskampaania Heidelbergis (5. september 2017)

Hirmus, et AfD võib Liidupäeva jõuda, muudeti parlamendi pikka traditsiooni, mille järgi pidas siiani uue Liidupäeva koosseisu ees esimese kõne vanim rahvasaadik, kes kuni Liidupäeva presidendi valimiseni ka parlamendi tööd juhtis. Eeldati, et vanimaks liikmeks saab 77-aastane AfD liige Wilhelm von Gottberg, kes oli tuntud skandaalsete väljaütlemiste poolest. Traditsioon sai spiiker Norbert Lammerti eesvedamisel muudetud, sellest ajast peab avakõne vanima liikme asemel hoopis kõige kauem järjest parlamendiliikmena töötanud isik.[12]

Valimiskampaania oli 2017. aastal tagasihoidlik ja Saksamaa meedias domineerisid muud küsimused, näiteks keskkonnateemad ja Donald Trump. Kampaania algusest olid vaatlejad kindlad, et Merkel jätkab kantslerina. Valimiste suurem küsimus oli, kes on suuruselt kolmas erakond. Valimiste põhiküsimusteks olid perepoliitikaga seotud teemad, pagulaspoliitika, majandus-, sotsiaal, ja pensionisüsteemi reformiküsimused.[13][14] Väiksemad parteid käisid ukselt uksele ja AfD korraldas islamivastase plakatikampaania.[2]

Valimised[muuda | muuda lähteteksti]

Hääletussedel

Valimised toimusid 24. septembril kella 8–18.[10] Liidupäeva valimistel osales 42 parteid ehk kaheksa rohkem kui eelmistel valimistel neli aastat tagasi. Igal valijal oli kaks häält, millest esimene anti konkreetselt ühe kandidaadi poolt ja teine hääletajale enim meeldivale parteile. Väiksemad parteid võitlesid eelkõige teiste häälte eest, suurparteid korjasid eelkõige esimeste häälte põhjal jaotatavad otsemandaadid.[15]

Valimissedelid täideti käsitsi, kuid valimistulemuste kiireks kalkuleerimiseks ja edastamiseks kasutati selleks loodud tarkvara. Chaos Computer Club testis tarkvara ja tuvastas kolm nädalat enne valimisi mitu ohtlikku turvaauku. Nädal enne valimisi pakkus CCC avalikult esmaabi ja nõu, kuidas avastatud turvaauke lappida. Hääletuse manipuleerimisoht siiski tohutult suur ei olnud, sest tulemused olid ka käsitsi üle kontrollitavad.[16]

2017. aasta valimistele registreeritud valijaskond oli 61 688 485 inimest. Neist suurima rühma neist moodustasid üle 70-aastased, keda oli 13 miljonit. Valijate mediaaniga oli 51,2 eluaastat, selles vanuses oli kõige rohkem CDU toetajaid.[2] Valimistest võttis osa 46 976 341 isikut ehk 76,2% valijatest. Valimistel antud hääletussedelitest osutusid 99% kehtivaks.[17] Suurenes posti teel valimise populaarsus: ligi 30% häältest oli antud posti teel, mis oli Saksamaa uus rekord.[18] Valimiste korraldamiseks kulus riigil 92 miljonit eurot ehk 15 miljonit eurot rohkem kui neli aastat varem.[19]

Partei Valimisnimekirja hääled % Muutus Ühemandaadilised hääled % Muutus Kokku kohti Võrreldes eelmisega
Kristlik-Demokraatlik Liit 12 447 656 26,8 –7,4 14 030 751 30,2 –7,0 200 –55
Sotsiaaldemokraatlik Partei 9 539 381 20,5 –5,2 11 429 231 24,6 –4,8 153 –40
Vasakpartei 4 297 270 9,2 +0,6 3 966 637 8,6 +0,3 69 +5
Liit 90/Rohelised 4 158 400 8,9 +0,5 3 717 922 8,0 +0,7 67 +4
Kristlik-Sotsiaalne Liit 2 869 688 6,2 –1,2 3 255 487 7,0 –1,1 46 –10
Vaba Demokraatlik Partei 4 999 449 10,7 +6,0 3 249 238 7,0 +4,6 80 +80
Alternatiiv Saksamaale 5 878 115 12,6 +7,9 5 317 499 11,5 +9,6 94 +94
Muud 2 199 656 3,8 – 1 548 727 3,1 – – –
Kehtetuid 586 726 1,2 – 460 849 1,0 – – –
Kokku 46 976 341 46 976 341 709

Liidumaade kaupa jagunesid kohad järgmiselt:

Liidumaa Ühemandaadilised[20] Mitmemandaadilised[21]
Kokku CDU/CSU SPD Linke AfD Grüne Kokku SPD AfD FDP Grüne Linke CDU
Baden-Württemberg 38 38 58 16 11 12 13 6
Baieri 46 46 62 18 14 12 11 7
Berliin 12 4 3 4 1 16 2 4 3 3 2 2
Brandenburg 10 9 1 15 3 5 2 1 4
Bremen 2 2 4 1 1 1 1
Hamburg 6 1 5 10 1 2 2 2 3
Hessen 22 17 5 28 7 6 6 5 4
Mecklenburg-Vorpommern 6 6 10 2 3 1 1 3
Alam-Saksimaa 30 16 14 36 6 7 7 6 5 5
Põhja-Rein-Vestfaal 64 38 26 78 15 15 20 12 12 4
Reinimaa-Pfalz 15 14 1 22 8 4 4 3 3
Saarimaa 4 3 1 6 2 1 1 1 1
Saksimaa 16 12 1 3 22 4 8 3 2 5
Saksi-Anhalt 9 9 14 3 4 2 1 4
Schleswig-Holstein 11 10 1 15 5 2 3 3 2
Tüüringi 8 8 14 3 5 2 1 3
Kokku 299 231 59 5 3 1 410 94 91 80 66 64 15
Valimistel osalemise osakaal

Valimiste tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Kui 2013. aastal ületas viieprotsendilise valimiskünnise ja pääses Bundestagi neli parteid, siis 2017. aasta valimistel sai parlamenti kuus parteid.[19] Liidupäeva koosseisu hakkas varasema 630 asemel kuuluma 709 saadikut. Kristlikud demokraadid võitsid, kuid halvima tulemusega pärast 1949. aasta valimisi.[22] Sotsiaaldemokraatide tulemuseks jäi 20,5%, mis oli erakonna halvim valimistulemus pärast teist maailmasõda.[9] AfD sai valimistel prognoositust parema tulemuse ja sai parlamenti, mis tähendas, et esimest korda pärast maailmasõda osutus Liidupäeva valituks poliitilise spektri paremas äärmuses paiknev erakond.[3] Eriti tugevad tulemused tegi erakond endistel Ida-Saksamaa aladel, Saksimaal oli AfD valimiste populaarseim partei. Erakond suutis Vasakparteilt üle võtta juhtiva protestipartei positsiooni.[23] Valimiste kaotajaks loeti suurparteisid, võitjateks väikeerakondi ja eriti AfD-d.[24]

Kuni valimisteni CDU-le koalitsioonipartneriks olnud sotsiaaldemokraadid teatasid kohe pärast valimisi, et jäävad opositsiooni, ega lähe Merkeliga uuesti valitsusse, kahandades võimalike koalitsioonipartnerite ringi.[9] Kuna CDU oli AfD ja Vasakparteiga koostöö välistanud, oli ainukene võimalus moodustada niinimetatud Jamaica koalitsioon FDP ja rohelistega.[13]

Angela Merkel alustas CSU, FDP ja rohelistega valitsuskõnelusi 18. oktoobril. Läbirääkimised osutusid erinevate poliitiliste vaadete tõttu keeruliseks, üheks suurimaks vaidluskohaks oli migratsiooniga seotu. Rohelised seisid migrantide õiguste eest, eriti migrantperede taasühinemise õiguse eest, konservatiivid nõudsid aga kindlat migratsioonikvooti. Merkeli positsiooni läbirääkimistel nõrgendas 15. oktoobril lüüasaamine Alam-Saksimaa valimistel ning samal ajal toimuv parteisisene arutelu, kellest saab Merkeli järglane.[22][25] 20. novembril läbirääkimised luhtusid, kui Christian Lindneri juhitud FDP läbirääkimistelt välja kõndis.[26]

SPD hääletussedel hääletamaks, kas moodustada CDU-ga uus suur koalitsioon (2018)

Saksamaa presidendi Frank-Walter Steinmeieri vahendusel otsustas SPD 8.–10. detsembril peetaval parteikongressil siiski asuda läbirääkimistele Angela Merkeliga, et taasluua suur koalitsioon.[27] 7.–13. jaanuarini kestsid CDU, CSU ja SPD eelkõnelused, kus pandi paika ühisosa ja otsustati alustada formaalsete koalitsioonikõnelustega.[28] Konfliktid esinesid peamiselt CSU ja SPD vahel, Merkeli CDU oli peamiselt vahendaja rollis.[29] Pärast teist parteikongressi 21. jaanuaril algasid ametlikud koalitsioonikõnelused, mis kestsid 7. veebruari hommikuni.[30] Lõplikult kiitsid SPD liikmed koalitsiooni heaks liikmete hääletusel, kus 66% hääletanutest pooldasid koalitsiooni.[31] 14. märtsil valis Liidupäev Merkeli neljandat korda liidukantsleriks.[32]

2017. aasta valimistulemuste järel osutus uue koalitsiooni loomine kristlikel demokraatidel erakordselt keeruliseks. Juba enne valimisi diskuteeriti selle üle, kas Merkel üldse jätkab tööd valitsusjuhi ametis.[15] Kuigi Merkel suutis uue koalitsiooni moodustada, toimusid läbirääkimised vaevaliselt ja CDU pidi loobuma mitmest olulisest ministriportfellist.[33] SPD juht Martin Schulz loobus läbirääkimiste lõpus parteijuhi ametikohast ja erakonna survel ka välisministri kohast.[34] Kokku oli Saksamaa 171 päeva valitsuseta, mis ületas vana, 86-päevase rekordi peaaegu kahekordselt.[35]

29. oktoobril 2018 teatas Merkel, et ei kandideeri partei kongressil uuesti parteijuhiks, kuid jätkas tööd liidukantslerina.[36] Merkeli neljas valitsus osutus tema viimaseks, 2021. aasta valimistel ta ei osalenud ja seejärel tõmbus ta Saksa poliitikast tagasi.[37][38]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "Merkel on võimuleppe sünni nimel valmis tegema valusaid kompromisse". Postimees. 6. veebruar 2018.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Raudsik, Heliis (16. august 2017). "Angela Merkelile terendab juba neljas ametiaeg". Eesti Päevaleht. Lk 8.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Minnik, Taavi, toim (21. september 2017). "Ekspert: sakslased hääletavad stabiilsuse poolt". Postimees. Lk 18.
  4. ↑ Veermäe, Kadri (5. september 2017). "Merkel võitis üllatuslikult ajaloo esimese valimisdebati". Eesti Päevaleht. Lk 7.
  5. ↑ Veermäe, Kadri (23. august 2017). "Steinmeier Schröderi Vene-afäärist: presidendina ma seda avalikult ei kommenteeri". Eesti Päevaleht. Lk 8.
  6. ↑ 6,0 6,1 Kutti, Martin, toim (25. august 2017). "Pettai: Schulz ei suuda Merkelile selget alternatiivi pakkuda". Postimees. Lk 9.
  7. ↑ 7,0 7,1 Kutti, Martin, toim (18. september 2017). "Parempopulistid pürgivad Saksamaal opositsioonijuhiks". Postimees. Lk 14.
  8. ↑ Laiapea, Andres (20. september 2017). "Saksamaa jätkab Merkeli juhtimisel". Kesknädal. Lk 5.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 Reinkort, Hanna-Hulda (24. september 2017). "Merkeli valitsemisaeg jätkub". Postimees. Lk 12.
  10. ↑ 10,0 10,1 Kutti, Martin (22. september 2017). "Saksamaa alustas lõpuspurti". Postimees. Lk 18.
  11. ↑ Veermäe, Kadri (19. september 2017). "Saksa parempopulistide juht kiitis Berliinis Wehrmachti ja Eestit". Eesti Päevaleht. Lk 8–9.
  12. ↑ Kutti, Martin (24. september 2017). "Parempopulistid oleks valmis Baierimaast loobuma". Postimees. Lk 13.
  13. ↑ 13,0 13,1 Kiil, Urmas (25. september 2017). "Saksamaa valimiste peamine intriig: Kes hõivab kolmanda koha?". Saarte Hääl. Lk 11.
  14. ↑ "Merkeli küsimärgid". Postimees. 24. september 2017. Lk 2.
  15. ↑ 15,0 15,1 Hiietamm, Aadu (22. september 2017). "Liidukantsler Angela Merkel peab end asendamatuks". Õhtuleht. Lk 8–9.
  16. ↑ Kutti, Martin (21. september 2017). "Saksamaa on valimiste eel küberohtudest teadlik". Postimees. Lk 14–15.
  17. ↑ "Bundestag election 2017". Liidupäeva valimiskomisjoni juht (inglise). Vaadatud 16. septembril 2023.
  18. ↑ Wagner, Aiko; Lichteblau, Josephine (2022). "Germany Going Postal? Comparing Postal and Election Day Voters in the 2017 German Federal Election". German Politics. 31 (4): 602–625. DOI:10.1080/09644008.2020.1759553.
  19. ↑ 19,0 19,1 Hiietamm, Aadu (24. september 2017). "Merkel moodustab Saksamaa uue valitsuse kolmest parteist?". Õhtuleht. Lk 9.
  20. ↑ "Deutscher Bundestag seit 1949 - Wahl zum 19. Bundestag am 24.9.2017". www.wahlen-in-deutschland.de. Vaadatud 18. märtsil 2024.
  21. ↑ "Bundestagswahl 2017 - Zweitstimmen und Sitze in den Bundesländern". www.election.de. Vaadatud 18. märtsil 2024.
  22. ↑ 22,0 22,1 Veermäe, Kadri (26. september 2017). "Saksa analüütik: teised erakonnad ei tohiks Bundestagi pääsenud AfD-d ignoreerida". Eesti Päevaleht. Lk 8.
  23. ↑ Kopli, Kaivo (30. september 2017). "Saksa valik: Jamaica kokteil või lõpuks ikka lihtsalt õlu". Postimees. Lk 2–3.
  24. ↑ Veermäe, Kadri (25. september 2017). "Merkel jätkab, kuid tähelennu tegid parempopulistid". Eesti Päevaleht. Lk 7.
  25. ↑ Kiil, Urmas (23. oktoober 2017). "Merkel uurib võimalusi "Jamaica" moodustamiseks". Saarte Hääl. Lk 11.
  26. ↑ Kutti, Martin (21. november 2017). "Kantsler keerulises seisus". Postimees. Lk 14.
  27. ↑ Kutti, Martin (8. detsember 2017). "Sotsid jätsid Merkelile ukse irvakile". Postimees. Lk 18.
  28. ↑ Kutti, Martin (9. jaanuar 2018). "Merkel ja Schulz otsivad kadunud usaldust". Postimees.
  29. ↑ Kutti, Martin (15. jaanuar 2018). "Saksamaad ootab ees otsustav nädal". Postimees. Lk 15.
  30. ↑ Kutti, Martin (22. jaanuar 2018). "Lõhestunud sotsid päästsid Merkeli ja Schulzi". Postimees. Lk 11.
  31. ↑ Kutti, Martin (4. märts 2018). "Saksamaa saab viimaks uue valitsuse". Postimees. Lk 13.
  32. ↑ Hiietamm, Aadu (14. märts 2018). "Angela Merkel – Kohli tüdrukust igaveseks liidukantsleriks". Õhtuleht. Lk 9.
  33. ↑ Kutti, Martin (7. veebruar 2018). "Merkel ohverdas stabiilsuse nimel ministrikohti". Postimees. Lk 12.
  34. ↑ "Saksa sotsiaaldemokraadid valisid esimehe kohusetäitjaks Scholzi". ERR. 13. veebruar 2018.
  35. ↑ Kutti, Martin (22. detsember 2017). "Merkel võib saada konservatiivse mantlipärija". Postimees. Lk 18–19.
  36. ↑ Hiietamm, Aadu (8. detsember 2018). "MERZ või MINI-MERKEL? Kes valitakse täna Angela Merkeli mantlipärijaks?". Õhtuleht.
  37. ↑ "Saksa valimised tõotavad fotofinišit ja piinarikkaid koalitsioonikõnelusi". Postimees. 26.09.2021.
  38. ↑ Sarapuu, Bretty, toim (28. august 2021). "Ajastu lõpp. Kriisilahendaja Angela Merkel jätab maha vastuolulise pärandi". Postimees.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=2017._aasta_Saksamaa_parlamendivalimised&oldid=6607085"