Õie Fleig-Tamm

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Õie Fleig-Tamm (sünninimi Õie Tamm; 1. abielus 1939–1948 Õie Nurmet; 2. abielus Õie Fleig-Tamm või Õie Fleig; 4. juuni 1921 Orava vald, Vastseliina kihelkond, Võrumaa19. oktoober 1981 Langnau im Emmentali vald, Berni kanton, Šveits) oli väliseesti tegelane Šveitsis.

Ta õppis aastatel 1943–1944 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Ta oli ka õppinud näitlemist ja etlemist Liina Reimani juures Tallinnas.

Teise maailmasõjas toimunud Suure põgenemise ajal läks ta Saksamaale. Ta oli tegev Geislingeni eesti sõjapõgenike laagris ja Geislingeni Eesti Teatris.

Ta abiellus 1948. aastal uuesti ning asus koos ajakirjanikust abikaasaga elama Londonisse, hiljem aga Šveitsi. Ta tutvustas Šveitsis Eesti ajalugu ja olukorda Nõukogude võimu all ning kultuuri ja kirjandust. Ta pidas loenguid ja seminare Zürichi ja Schaffhauseni rahvaülikoolides, Rotary klubides ja Balti Abistamise Komitees. 1974. aastal oli ta aktusekõneleja Zürichi Kongressihallis, kus pühitseti ühiselt kolme Balti vabariigi aastapäevi. Õie Fleigi julge poliitiline kõne anti osaliselt edasi ka Zürichi TV uudistesaates.[1]

Marie Under ja Henrik Visnapuu olid tema lemmikluuletajad juba koolipõlvest, Visnapuuga oli ta aastatel 1946–1948 ka ise lähedalt seotud. Ta tutvustas mitmel pool nende elukäiku ja esitas nende loomingut, ka Šveitsist väljaspool.

Ta oli Šveitsi Eesti Seltsi aseesimees 1960. aastatest kuni 1973. aastani ja esimees aastatel 1973–1975.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Õie esimene abikaasa oli Eesti ohvitser William Nurmet ja nende tütar on Irja Cilluffo (sündinud 1941), kellest sai 2006. aastal Eesti aukonsul Portsmouthis New Hampshire'i osariigis Ameerika Ühendriikides.

Tal olid aastatel 1946–1948 Geislingeni põgenikelaagris lähedased suhted Henrik Visnapuuga, kes ise pidas Õiet 1940. aastate lõpul oma muusaks (Visnapuu kasutatud nimi "Hõde"). Visnapuu pühendas mitu luulekogu Õiele ning ta tütrele Irjale.[2]

Õie teine abikaasa alates 1948. aastast oli Šveitsi ajakirjanik Hans Fleig.

Õie Fleig-Tamm on koos abikaasa Hansuga maetud Luganos Šveitsis.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Liidia Tuulse. "Õie Fleigi mälestuseks" (nekroloog). Vaba Eesti Sõna, 12. november 1981. Lk 11
  2. Livia Viitol. "Henrik Visnapuud otsimas". Teater. Muusika. Kino 3/2010. Lk 105–107

Personaalia[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]