Änn
| Änn | |
|---|---|
.jpg) Suuränn (Stercorarius skua) | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Kurvitsalised Charadriiformes |
| Sugukond |
Änlased Stercorariidae |
| Perekond |
Änn Stercorarius Brisson, 1760 |
| Sünonüümid | |
|
Catharacta | |
Änn (Stercorarius või Catharacta) on linnuperekond änlaste sugukonnas.
Ännid on keskmise suurusega ja suured merelinnud. Nokk on tugev, sulestik on tavaliselt pruun või pruun ja valge.[1]
Liigid
[muuda | muuda lähteteksti]Perekonnas on seitse liiki.
Eestis on nähtud nelja selle perekonna esindajat:[2]
- söödikänn (Stercorarius parasiticus)
- laisaba-änn (Stercorarius pomarinus)
- pikksaba-änn (Stercorarius longicaudus)
- suuränn (Stercorarius skua).
Teised liigid:[3]
- lõunaänn (Stercorarius antarcticus)
- tšiili änn (Stercorarius chilensis)
- antarktika änn (Stercorarius maccormicki)
Morfoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Emaslinnud on isastest keskmiselt 3% suuremad ja kaaluvad 12% rohkem. Isaslinnul on veidi pikem saba.[4]
Tänu võimsale nokale ja tugevatele kaelalihastele saavad nad toitu rebida efektiivsemalt kui kajakad. Jalgadel on pikad ja teravad küünised, kuid nad ei saa nendega saaklooma hoida nagu maismaaröövlinnud.[5]
Noorlinnud on tumedamat värvi kui täiskasvanud ännid ning nende tiivad on lühemad ja ümarama otsaga. Väiksemate liikide noorlindudel on alapool ja küljed triibulised. Noorlindude sinised jalad muutuvad suurematel liikidel mustaks paari nädala, väiksematel paari aasta vanuselt.[5]
Elupaik
[muuda | muuda lähteteksti]Kõige merelisema eluviisiga on pikksaba-änn, kes talvitub kaugel avamerel. Suuränn ei lähe mandrilavast kaugemale, söödikänn rändab ja talvitub ranniku lähedal, tšiili änn talvitub Lõuna-Ameerika lõunaosa kanalites, väinades ja fjordides. Pikksaba- ja lõuna-änn talvituvad lähisantarktilistel, laisabaänn troopilistel meredel.[5]
Enamik änne talvituvad merel. Mõned lõunaännid, kes pesitsevad lähisantaktilistel saartel, elavad seal aasta läbi toitudes talvel pesitsevatest lindudest ning vaalalindudest, kes küll pesitsevad suvel, kuid viibivad saarel ka talvel.[5]
Väiksemad änniliigid pesitsevad tundras. Pikksaba-änn pesitseb nii rannikul kui ka mägedes. Laisaba-änn pesitseb rannikul niiskematel aladel, söödikänn eelistab kuivemaid alasid. Söödikännid pesitsevad ka merelindude kolooniate lähedal nõmmedel ja rohumaadel. Seal eelistavad nad madala taimestikuga maapinda. Nad väldivad kohti, kus rohi või kanarbik on kõrgem kui 10 cm, sest siis näevad nad haududes paremini ümbrust.[6]
Suur-, lõuna- ja tšiili änn pesitsevad saartel. Nad väldivad kõrget rohtu, kilpjalgu, võsa ja inimasustust. Erandiks on mõned linnud, kes on õppinud pesitsema uurimis- ja ilmajaamade lähedal, kus nad söövad toidujäätmeid.[6]
Eluviis
[muuda | muuda lähteteksti]Ännid ei ole eriti sotsiaalsed. Tavaliselt toituvad nad üksikult, välja arvatud kalaparvede ja laevade lähedal. Söödikännid rändavad vahel väikeste rühmadena.[6]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Ännid ähvardavad teisi linde, et nad pillaksid toidu maha või oksendaksid selle välja. Söödikänn ründab tiire, lunne ja väikseid kajakaid, suuränn ründab lõunatirke, kajakaid ja suulasid. Rünnates võib änn söösta alla nagu rabapistrik või aeglasemat ja halvemini manööverdavat lindu pikka aega taga ajada.[7]
Tundras pesitsevad ännid toituvad väikestest imetajatest, putukatest, marjadest, väikestest lindudest, munadest ja raibetest. Pikksaba-änn ründab lemminguid õhust alla sööstes, laisaba-änn kaevab lehti nende urud. Talvel toituvad söödikännid peamiselt teistelt lindudelt võetud toidust, pikksaba-ännid püüavad toitu ise.[7]
Antarktika änn toitub peamiselt antarktika hõbekülgedest, kuid söövad ka adeelia pingviini mune ja poegi. Lõunaänn toitub peamiselt pingviinidest, harva ka kaladest. St Kilda saarel elavad suurännid toituvad pesitsusajal peamiselt veelindudest, eriti kaljukajakatest, lunnidest ja tormipääsudest. Shetlandi saartel elavad suurännid toituvad peamiselt kaladest.[7]
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Ännid on monogaamsed ja paigatruud. Eranditeks on laisaba-änn, kes valib pesitsuspaiga lemmingute arvukuse järgi, ja lõunaänn, kelle seas esineb polüandriat.[8]
Kurnas on tavaliselt kaks muna, 5–10% kurnadest ainult üks. Kolme munaga kurnad on väga ebatavalised, kuid leidub emaslinde, kes igal aastal munevad kolm muna. Nii suurte kurnade puhul tavaliselt poegi ei kooru, sest vanalinnud ei suuda mune piisavalt soojendada. Ännidel on munade soojendamiseks kõhu all kaks sulgedeta ala. Kuna pesas ei ole vooderdust või on seda vähe, hoiavad nad haududes kumbagi muna ühe jala peal. Lestad isoleerivad muna maapinnast hästi, kuid lestadest ei jõua munani eriti palju soojust, sest sealt liigub vähe verd läbi.[8]
Teine muna munetakse 48 tundi pärast esimest. Esimest muna hakatakse kohe pärast munemist hauduma, mistõttu koorub esimene poeg varem kui teine. Kahe poja koorumise vaheline aeg on lühem kui munade munemise vaheline aeg, sest teine muna on väiksem ja areneb kiiremini ning kuna haudeperioodi esimesel paaril päeval on haudetemperatuur madalam. Kui toitu on vähem, ründab vanem poeg nooremat ega lase tal vanemate väljaoksendatud toitu süüa. Antarktika ännidel viib see peaaegu alati noorema surmani, teistel liikidel jäävad tavaliselt mõlemad pojad ellu.[8]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1996). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 3. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 556. ISBN 8487334202.
- ↑ "Eesti lindude nimestik". Eesti Ornitoloogiaühing. Vaadatud 30. juunil 2025.
- ↑ "Noddies, skimmers, gulls, terns, skuas, auks". IOC World Bird List. Vaadatud 19. juulil 2025.
- ↑ del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 557.
- 1 2 3 4 del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 558.
- 1 2 3 del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 560.
- 1 2 3 del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 562.
- 1 2 3 del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 562–564.