Vasilevičy
| Vasilevičy | |||||
|---|---|---|---|---|---|
|
| |||||
| |||||
.jpg) Vasilevičy linnavalitsuse hoone | |||||
|
| |||||
| Elanikke |
3220 (1.01.2024)[1]  | ||||
|
| |||||
| Koordinaadid | 52° 15′ N, 29° 50′ E | ||||
  | |||||
Vasilevičy (transkribeerituna Vassilevitšõ, poolakeelne nimekuju Wasilewicze) on linn Valgevenes Homieli oblastis Rečyca rajoonis. Asub merepinnast 142 meetri kõrgusel Viedryči jõe ääres.
Linn on raudteesõlm, seda läbib Kalinkavičy ja Homieli vaheline raudteelõik ning linnast suundub ka raudteeharu Chojnikisse. Haridust annavad keskkool, kunstikool ja nägemispuudega laste internaatkool. Linnas on kultuurimaja, postkontor ja kaks raamatukogu, seal asub ka hüdrometeoroloogiajaam. Vasilevičys valmistatakse õlut, töödeldakse puitu ja valmistatakse ehitusmaterjale. Sealne õigeusu kirik valmis aastal 1996.
Linna lähistel asub Valgevene sügavaim turbalasund.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Asula kohta on esimesed teated XV sajandist, mil see kuulus Minski vojevoodkonna Rečyca maakonda.[2] Aastal 1560 oli küla Potockite valduses, hiljem olid selle omanikuks Massalskid.
Seoses Poola jagamisega läks Vasilevičy aastal 1793 Venemaa koosseisu, kus hakkas kuuluma Minski kubermangu Retšitsa maakonda. Aastal 1866 oli külas kihelkonnakool. Aastal 1878 asutati sinna meteoroloogijaam.
Aastal 1886 valmis küla läbiv Polesje raudtee, sinna rajati raudteejaam. Aastal 1890 tegutses külas posti- ja telegraafijaam. 1897. aastal oli külas juutide palvemaja, magasiait, kaks tuulikut ja kaks hobuveskit, kaks sepikoda, kaks kõrtsi ja viis poodi. Aastail 1904–1913 tegutses külas auru jõul töötav puidutöötlemisvabrik, mille toodangut jõudis 1905. aasta maailmanäitusele Belgias. Aastal 1911 avati Chojnikisse viiv raudteeharu ja Vasilevičy raudteejaamast sai sõlmjaam.
Aastal 1918 võttis Valgevene NSV juhtkond vastu otsuse, et Vasilevičy kuulub Valgevene koosseisu.[3] Reaalselt läks küla Valgevene NSV koosseisu aastal 1926, kus sellest sai rajoonikeskus. Aastal 1920 oli asula mõnda aega Poola vägede valduses.[4] Aastail 1925–1927 tegutses külas metsandustehnikum. Aastal 1934 rajati sinna masina-traktorijaam. 15. juulil 1935 sai küla alevi staatuse.
Aastail 1941–1943 oli alev Saksa vägede poolt okupeeritud. Okupatsiooniväed hukkasid 41 seal elanikku, sõjas langes 428 sealset elanikku. Linna staatuse sai Vasilevičy 1971. aastal.
Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]
|
|
Tuntud elanikke[muuda | muuda lähteteksti]
- Jury Zacharanka – Valgevene poliitik
- Ivan Navumienka – Valgevene kirjanik
- Tacciana Zaranok – Valgevene näitleja
- Sciapan Łaŭšuk – Valgevene kirjanduskriitik
- Valeryj Cichinia – Valgevene jurist
- Uładzimir Kazłoŭ – Valgevene kuulitõukaja
Ilm[muuda | muuda lähteteksti]
| Rečyca peamised kliimanäitajad[5] | |||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Näitaja | Jaan | Veebr | Märts | Apr | Mai | Juuni | Juuli | Aug | Sept | Okt | Nov | Dets | Aasta |
| Absoluutne maksimumtemperatuur (°C) | 11,5 | 15,7 | 21,7 | 30,3 | 33 | 34,7 | 37 | 38 | 34,1 | 27,1 | 23,7 | 12,7 | 38 |
| Keskmine maksimumtemperatuur (°C) | −1,6 | −0,6 | 5,1 | 13,8 | 20,5 | 23,2 | 25,1 | 24,2 | 18,3 | 11,7 | 3,8 | −0,7 | 12 |
| Keskmine õhutemperatuur (°C) | −4,3 | −3,9 | 1,1 | 8,4 | 14,3 | 17,4 | 19,3 | 18,2 | 13 | 7,5 | 1,2 | −3,2 | 7,5 |
| Keskmine miinimumtemperatuur (°C) | −6,9 | −7,2 | −3 | 2,9 | 8,1 | 11,4 | 13,3 | 12,1 | 7,7 | 3,3 | −1,4 | −5,6 | 3 |
| Absoluutne miinimumtemperatuur (°C) | −35,7 | −34,2 | −32,6 | −16,9 | −4 | −0,9 | 4,4 | −0,9 | −5 | −13,2 | −23,6 | −35 | -35,7 |
| Keskmine sademete hulk (mm) | 37,2 | 36,4 | 42,7 | 45,7 | 62,2 | 86 | 102 | 71,6 | 68,6 | 52,4 | 48,8 | 44,5 | 694,7 |
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ The population as of January 1, 2024 and the average annual population for 2023 in the Republic of Belarus by regions, districts, cities and urban-type settlements
- ↑ Вялікі гістарычны атлас Беларусі Kd.2, Mińsk 2013, lk. 112.
- ↑ 150 пытанняў і адказаў з гісторыі Беларусі / Уклад. Іван Саверчанка, Зьміцер Санько. — Вільня: Наша Будучыня, 2002. — 238 lk. ISBN 9986-9229-6-1.
- ↑ Wyszczelski L. Wojna polsko-rosyjska 1919—1920. Wyd. 1. — Warszawa: Bellona, 2010. Lk. 313.
- ↑ М. Ю. Калинин. Природные ресурсы Речицкого района: современное состояние. Минск, 2007. ISBN 978-985-6474-69-2]