Magasiait
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2013) |
.JPG)
Magasiait (ka magasi) oli ühiste viljavarude (magasivili) hoidmiseks mõeldud ait.
Euroopas oli varaaitade süsteem kui sõjaväe toiduainete ja hobusesöödaga varustamise viis olemas juba 17.–18. sajandil. Veelgi varem loodi varaaidad suuremate linnade elanikele.[2]
Eestimaal[muuda | muuda lähteteksti]
Magasiait oli algul kogukonna, hiljem valla ühine ait, mis oli vallarahva, mitte riigi või mõisniku omanduses. 1866. aasta vallaseaduse kohaselt pidi kohalikku viljatagavara hoidma kohalik kogukond. Laenatud vili tuli väikese protsendiga hiljem tagasi tuua. Aidast anti vilja ka vaestele, vilja müügitulust anti abivajajatele toetust.[2]
Magasiaida varusid kasutati, kui talupoegi tabas ikaldus. Liivimaa kubermanguvalitsus kohustas 18. sajandi teisel poolel mõisnikke looma ja hoidma talupoegade jaoks teatavat viljatagavara, mida neile näljaajal laenuks anda.[2]. Liivimaal - "üks tsetvert talivilja ja pool tsetverti suvivilja tuleb igaühe meesterahva hinge kohta".
1802. aastal oli Eestimaal 548 magasiaita ja 1823. aastal Liivimaal 932 vallamagasihoonet.[2]
Magasiaitade tähtsus hakkas 19. sajandi teisel poolel toiduolude paranemise tõttu vähenema ning 20. sajandi alguseks oli ühisaitade vajadus praktiliselt kadunud.[2]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Vaimõisa mõisa sepikoda kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 12.06.2022)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Magasiaidad päästsid elusid ja lõid soodsa pinnase ühistegevuseks", Eesti Loodus, 2012/6-7 (vaadatud 6. märts 2013)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Käsud, Nende asjade pärrast, mis Baltia-merre kubbermangude makoggukondades rahva heaks ja kasuks seatud., Selo-Ilinskoje, 11. Juni-k. p. aastal 1866