Valge kärbseseen

Allikas: Vikipeedia
Valge kärbseseen
European Destroying Angel.jpg
Taksonoomia
Riik: Seened Fungi
Hõimkond: Kandseened Basidiomycota
Klass: Eoslavaseened Homobasidiomycetae
Alamklass: Hymenomycetes
Selts: Kärbseseenelaadsed Amanitales
Sugukond: Kärbseseenelised Amanitaceae
Perekond: Kärbseseen Amanita
Liik: Valge kärbseseen
Ladinakeelne nimetus
Amanita virosa

Valge kärbseseen (Amanita virosa) on kärbseseeneliste sugukonda kärbseseene perekonda kuuluv seen.

Kasvukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasvab kaunis sageli kogu Eestis kuusikutes ja kuuse-segametsades, augustist oktoobrini. Enam-vähem iga kümne aasta tagant ilmneb valge kärbseseen Eestis paiguti hulgaliselt, viimane valge kärbseseene aasta oli 2010[1].

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valge kärbseseen on üleni jäävalt puhasvalge, ka eoslehekesed ja seeneliha lõikel[1]. Vananedes võib ilmuda ainult veidi määrdunud ilme. Kuni 12 cm läbimõõduga kübar on kleepuv ja iseloomulikult koonusjas-kellukja kujuga, ebemeteta[1]. Jalg on üleni vatjalt ebemeline, alusel avara kotja tupega, äärmises tipuosas ebemeteks laguneva kaduva rõngaga, kuni 1,5 cm läbimõõdus, lõhnab toore kartuli järele[1].

Toksilisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valge kärbseseen põhjustab amanitiinimürgistust. Amanitiin tingib surmava seenemürgistuse juhul, kui arstiabi ei ole erakordselt kiire, kohe esimeste sümptomite avaldumise korral. Surmaohtliku seenemürgistuse põhjustavad inimese elutähtsatele organitele maksale ja neerudele tekitatud pöördumatud kahjustused[1]. Amanitiinimürgistuse toimeained on ama-, fallo- ja virotoksiinid, mis ei hävi kupatamisel ega kuivatamisel, samuti mitte ühelgi muul seente kulinaarse töötluse ega hoidistamise viisil. Peiteaeg on 8–24 tundi, harva 6, vahel isegi kuni 40 tundi[2]. Mürgistus ilmneb kahes järgus: esmaste seedetrakti häirete järel haige enesetunne vahepeal paraneb; sümptomite pikk peiteaeg ja vahepealne näiv paranemine muudab mürgistuse äärmiselt ohtlikuks, suremus on kuni 60% [3]. Sümptomid: iiveldus, kõhuvalu ja -lahtisus, oksendamine; maksakahjustused, kollatõbi, verehüübivushäired, veritsus, neerupuudulikkus, kusiveresus, teadvushäired, kooma, järgneb surm.

Amanitiinimürgistuse juhtumeid on Eestis õnneks olnud vähe, igatahes ei ole nende hulk ligilähedaseltki võrreldav arvukate iga-aastaste mürgistustega Lääne-Euroopas[1]. Ajavahemikust 1935–1998 on meil teada neli valge kärbseseene mürgistust, millest kolm (kaks Tartus ja üks Pärnus) lõppesid surmaga [4].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Mürkseened ja seenemürgistused III. Amanitiinimürgistus
  2. Kohler, Vilja 2010a. Mõnda seent tuleb karta kui vanakurat välku. – Tartu Postimees
  3. Raitviir, Ain 2005. Väike mürkseente raamat. Maalehe raamat. Tallinn
  4. Kalamees, Kuulo (toim.) 2000. Eesti seenestik. CD. Tartu

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]