Vaivara murrakud

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Vaivara murrakud on Vaivara kihelkonnas kõneldud murrakud, mida on ühendatud rannamurdega. [1]

Kihelkonna kesk- ja lääneosa murrakud kuuluvad Alutaguse murde koosseisu [2]. Seevastu põhja- ja idapoolsete külade Udria, Puhkova, Arumäe, Riigiküla ning Kudruküla ingeri- ja isuripärased murrakud moodustavad eraldi rühma.[3] Mihkel Toomse on Vaivara murrakualal eristanud nelja alarühmitust: ranniku-, ida-, kesk- ja läänemurrakut. [4]

Kõige ingeripärasem on olnud Teise maailmasõja järel hääbunud Kudruküla murrak. [5]

Iseärasused[muuda | muuda lähteteksti]

Udria, Puhkova, Arumäe, Riigiküla ning Kudruküla murrakut eristavad Alutaguse murdest:

  1. e̮-hääliku puudumine nagu rannamurdes ning põhja- ja kirdepoolseis läänemeresoome keeltes [6]
  2. järjekindel vokaalharmoonia nagu Kuusalu kihelkonna põhjaosa ja Viru-Nigula kihelkonna põhjaosa murrakus ning põhja- ja kirdepoolseis läänemeresoome keeltes [7]
  3. ü-lõpuliste diftongide säilimine nagu Jõelähtme kihelkonna Prangli ja Rammu murrakus, Kuusalu kihelkonna põhjaosa ja Viru-Nigula kihelkonna põhjaosa murrakus ning põhja- ja kirdepoolseis läänemeresoome keeltes [8]
  4. hiline ö-harmoonia (käkö : kä ̨ ö ~ käö, äpemättö, ta tekkö : tüö tekittö [ta teeb : te tegite]) nagu Lüganuse murrakus, isuri ja ingerisoome murdeis [9]
  5. järgsilpide vokaalide eriline lühenemine ja reduktsioon, puhuti helituks muutumine ja kadu nagu vadja, isuri ja ingerisoome murdeis [10]
  6. klusiil nõrga vaste kao järel silbipiiri säilimine vokaalide vahel (mako : ma ̨ ot, mäki : mä ̨ ät, lātimma : /siɛ/ lā ̨ it ~ lait ). Sarnaseid vorme on ka Kuusalu ja sõnuti Lüganuse murrakus (ma ̨ attamma, si ̨ ittamma). Puhuti eraldab vokaale siirdehäälik h (Vaivara: taho ~ Lüganuse: /seDä/ tau ~ ta ͪu(tte) [sedapidi, sedaviisi], Iisaku ja Viru-Nigula tahuline [taoline] ) [11]
  7. velaarpalataalklusiili kadu liikvida järelt ka eesvokaalseis sõnus (nälGä : näläs, nälüttämmä, telke : tele, säre kala). Sarnaseid vorme on ka kirderannikumurde läänerühmas, Viru-Nigula põhjaosa murrakus, isuri keeles, Soome ida- ja Kagu-Häme murdeis. [12]
  8. ks-ühend on püsinud tüvevokaali ees (kälikseD [vendade naised], kala kiukset [lõpused] ~ soome keelne kidukset). Sarnaseid vorme on ka rannamurdes, isuri keeles, Soome ja ingerisoome murdeis. [13]
  9. järjekindel geminaatklusiilide vaheldus üksikklusiilidega, ka pearõhulise lühikese ja kaasrõhulise silbi järel (opettamma : opeDan, tükkü : tüküt, supi potiD, āvastikku : āvastiGo [haavik : haaviku]). Sarnaseid vorme on ka kirderannikumurde läänerühmas, Viru-Nigula põhjaosa ja Haljala Selja murrakus, vadja, isuri ja Soome murdeis. [14]
  10. kaine-, käine-liitelised deminutiivid (ienokkaine [peenikene, nõrk] , üväkkäine kül̄, tasailjakkaiste). Sarnaseid vorme on ka isuri ja Soome murdeis. [15]
  11. paljudes käänamistüüpides mitmuse osastava kujuline mitmuse omastav (pehmi kalo liha, toisi rīti al̄, varsi unnikku, oeli ~ oelasi inimesi teoD). [16]
  12. kontraheerunud noomeneil ainsuse omastava kujuline ainsuse osastav (ammast ~ amBa, uonet̀ ~ uone, motte, ruoste). [17]
  13. kontraheerunud noomeneil ainsuse omastava kujuline mitmuse osastav (amBo ~ amBa, rikko ~ rikka, teiBi ~ teiBä, līk̀me, rīte, venne [venesid]). Sarnaseid vorme on ka Kuusalu ja Viru-Nigula murrakus. [18]
  14. nasaalikaolised personaalpronoomenid (minä ~ miä ~ miɛ : omastav minu ~ minnu ~ minno ~ miu ~ mio : osastav minuDa ~ miuta ~ miota : alalütlev mi ̨ ul ~ mivul; sinä ~ siä ~ siɛ : omastav siu ~ sio : osastav sinnu ~ sinno ~ sinu(Da) ~ siuta ~ siota : alalütlev siul ~ sivul; ). Sarnaseid vorme on ka isuri keeles ja ingerisoome murdeis. [19]
  15. verbi oleviku ainsuse ja mitmuse 3. pööre on tugevas astmes, tüvevokaal e on labialiseerunud, Kudruküla murrakus gemineerub sõnaseesmine üksikkonsonant. (Udria, Puhkova: tämä luGo ~ Kudruküla murrakus: lukko [loeb], lakuno, äpenö, Puhkova: nämäD tulovaD ~Kudruküla murrakus: tullot) nagu ingerisoome murdeis, Soome idamurdeis ja isuri keeles. [20]
  16. verbi mitmuse 1. pöörde lõpp on (m)mo ~ (m)mö ja mitmuse 2. pöörde lõpp on tto ~ ttö (müö sāmo, rǟkimö, paranDammo, saimo, kūlimo, tüö tekittö, rapeletto, tulitto) nagu kohati Soome idamurdeis. [21]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg "Eesti murded ja kohanimed", Tallinn 2002, lk 155, 157
  2. ↑ Mari Must 1987. Kirderannikumurre, lk 335
  3. ↑ Mari Must 1987. Kirderannikumurre, lk 334
  4. ↑ Mihkel Toomse "Kirde-Eesti rannikumurrete ttoin-adjektiivide singulari partitiiv", Eesti Keel 1936, lk 102
  5. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 39, 337
  6. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 18.1, 18.3, 24.2, 27.2.1, 28.2.
  7. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 31, 31.1.1, 31.1.3, 31.1.4, 32.1
  8. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 338 ja 29.1, 29.2.
  9. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 32.2.1.
  10. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 37.
  11. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 338 ja 1.3.1.2.
  12. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 338 ja 1.5.1.
  13. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 338 ja 1.14.1.
  14. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 338 ja 2.1.1.1, 2.3, 2.4.1, 2.4.2.
  15. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 2.1.1.1, 2.3, 2.4.1, 2.4.2.
  16. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 44.2.
  17. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 45.7.1.2.
  18. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 46.3.3.
  19. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 60.1.1.
  20. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 32.2.2, 61.2.1.2, 61.2.3.4.
  21. ↑ M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 340 ja 61.1.2.3.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Must, Mari 1987. Kirderannikumurre: häälikuline ja grammatiline ülevaade. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.
  • Must, Mari 1995. Kirderannikumurde tekstid. Toim. H. Viires. (= Eesti murded V.) Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut. Tallinn.
  • Toikka, Kaja 2000. Kirderannikumurde idaosa murde- ja keelekontaktid. Magistritöö autoreferaat. Tallinna Pedagoogikaülikooli läänemeresoome keelte õppetool. Tallinn.
  • Alvre, Paul 2000. Kirderannikumurde ja vadja keele ühisjooni. – Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000. Koost. ja toim. J. Viikberg. (= Eesti Keele Instituudi toimetised 7.) Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1–13.
  • Ariste, Paul 1962. Teiste läänemere keelte elemente Vaivara murrakus. (Emakeele Seltsi aastaraamat VIII).
  • Toomse, Mihkel 1938. Ida-Vaivara murdest. (Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetised XXXIV).

Helisalvestised[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kirderannikumurde palu [Elektrooniline teavik] / Eesti Keele Instituut. – Tallinn : Eesti Keele Instituut, 2001. – 1 CD-ROM. – Heliplaatide "Eesti murdepalu. Kirderannikumurre I" (1986 Meloodia) ja "Eesti murdepalu. Kirderannikumurre II "(1989 Meloodia) koondväljaanne. – Tekstid, helinäidised ja kaardiskeemid kommentaaridega. – Salvestatud aastatel 1938, 1962–1982. – Süsteemi nõuded: Windows 95/98/XP, helikaart.
  • Eesti murdepalu. Koostanud Jüri Viikberg. Tehniline teostus Toivo Peegel. Eesti Keele Instituut 2000. Laserplaat on vinüülplaadi /Eesti murdepalu/ (1975) järglane ja mahutab kümme murdejutustust kümnelt keelejuhilt üle Eesti.
  • Kirderannikumurde palu. Toimetanud Mari Kendla. Eesti Keele Instituut 2001. See on ülevaateplaadi /Eesti murdepalu/ (Tallinn 2000) sisuline jätk, mis koondab tähelepanu kirderannikumurdele. Plaat mahutab 26 murdejutustust 12 keelejuhilt.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vaivara_murrakud&oldid=6484412"