Häälik

Allikas: Vikipeedia

Häälik ehk foon on vähim kuuldeliselt eristatav suulise kõne üksus.

Hääliku all mõistetakse olenevalt kontekstist kas hääliku eksemplari – konkreetse kõneleja poolt konkreetsel hetkel moodustatud häälikut – või hääliku tüüpi – teatud foneetiliste tunnustega häälikueksemplaride klassi.

Häälik ja foneem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Häälikuna realiseerub suulises kõnes foneem – vähim tähendust eristav keeleüksus.

Foneem võib realiseeruda lõputute erinevate omadustega häälikutena. Realiseerumisviisi mõjutavad nii naaberhäälikud (realiseeruvad allofoonid, mis olenevad hääliku asendist) kui ka kõneleja ja olukorra eripärad.

Häälikueksemplarid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Häälikud moodustatakse kõnetraktis häälduselundite tegevuse kaudu.

Häälikutüübid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Häälikute liigitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Häälikud jagunevad moodustusviisi ja moodustuskoha järgi häälikurühmadeks:

Häälikute märkimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõne häälikuliselt täpseks ülestähendamiseks kasutatakse foneetilist transkriptsiooni.

Häälikuid uurivad teadusharud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Häälikute moodustamist, tajumist ja akustilisi omadusi uurib foneetika, foneemide uurimisega tegeleb fonoloogia.

Häälikute korrigeerimist kõnes uurib logopeedia.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]