Tuumaelektrijaam

Allikas: Vikipeedia
Tuumaelektrijaam Prantsusmaal Cattenomis

Tuumaelektrijaam (lühend TEJ) ehk tuumajaam ehk tuumajõujaam ehk aatomielektrijaam (lühend AEJ) on elektrijaam, kus elektrienergiat saadakse aatomituuma lõhustumisest.

Esimest korda toodeti tuumareaktori abil elektrienergiat 20. detsembril 1951 USAs Idahos.

Esimene tuumaelektrijaam – Obninski tuumaelektrijaam – alustas tööd 27. juunil 1954 NSV Liidus Kaluga oblastis Obninskis, ent esimene, mis oli tööstusliku võimsusega — Calder Halli tuumaelektrijaam Sellafieldis.

2011. aasta mai seisuga oli maailma tuumaelektrijaamades 440 tegutsevat reaktorit[1], mis kokku tootsid 17% maailma elektrienergiast. Kõige rohkem on reaktoreid USAs (104), järgnevad Prantsusmaa (58), Jaapan (50) ja Venemaa (32).[2]

Tänapäeval kasutatavate tuumaelektrijaamade võimsus ulatub 40 megavatist üle 1 gigavati.

Tuumaelektrijaamade kasutamise eelised[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tuumaelektrijaamad ei eralda kasvuhoonegaase ega pruugi saastada õhku.
  • Normaalse töö korral tekib vähe tahkeid jäätmeid ja kütust kulub samuti vähe.
  • Maailmas on suured tuumakütuse potentsiaalsed varud, kuid praegusaegse tehnoloogiaga kasutatavate varude hulk on piiratud ja ammendub erinevatel hinnangutel 70–200 aastaga.

Tuumaelektrijaamade kasutamise ohud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tuumakütuse jäägid on radioaktiivsed, kõigile elusorganismidele väga ohtlikud. Nende lagunemiseks kulub sadu tuhandeid aastaid, seetõttu tuleb kütusejääkide ladustamisel arvestada nende ohutu hoidmiskohaga erakordselt pikaks ajaks.
  • Tuumaelektrijaamad on ohtlikud riigikaitseliselt, kuivõrd on potentsiaalseks märklauaks riigi vastu suunatud rünnakute korral. See on tinginud väga kalliste turvarajatiste ehitamise tuumajaamade kaitseks.
  • Õnnetuste puhul tuumaelektrijaamades võivad radioaktiivselt reostuda väga suured alad, nagu näiteks juhtus Tšernobõli tuumaelektrijaamas toimunud õnnetuse tagajärjel.
  • Traditsiooniliselt on tuumaelektrijaamade kasutamise kaasproduktina saadud materjali tuumarelvade valmistamiseks.
  • Tuumakütus ei kuulu taastuvate kütuste hulka. Seetõttu võib tuumaelektrijaamade kasutamine muuta ökosüsteemi energiabilanssi ning rikkuda ökoloogilist tasakaalu.

Eestile lähimad tuumaelektrijaamad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tuumareaktorite arv ja elektrienergia tootmine riigiti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tuumareaktoride arv ja elektrienergia tootmine riigiti
seisuga 03.02.2011.a.
[3]
Riik Tuumareaktoride arv (seisuga 2011.a) Võimsus, MW 2008.a. elektroenergia
tootmise maht, GWh
Kokku maailmas 442 374 973 2 563 770,1
USA 104 100 683 808 972,0
Prantsusmaa 58 63 260 418 300,0
Jaapan 54 45 957 240 518,5
Venemaa 32 21 743 152 057,8
Lõuna-Korea 21 17 647 144 254,5
India 20 3984 13 168,5
Suurbritannia 19 10 097 52 486,0
Kanada 18 12 577 88 613,5
Saksamaa 17 20 470 140 885,8
Ukraina 15 13 107 84 300,0
Hiina 13 8438 65 325,0
Rootsi 10 8958 61 335,9
Hispaania 8 7450 56 399,0
Belgia 7 5863 43 358,6
Taiwan, Hiina 6 4949  ?
Tšehhi 6 3678 25 015,3
Šveits 5 3238 26 274,9
Soome 4 2696 22 038,0
Ungari 4 1859 13 968,5
Slovakkia 4 1711 15 453,4
Argentina 2 935 6835,1
Brasiilia 2 1766 14 003,8
Bulgaaria 2 1906 14 742,0
Lõuna-Aafrika Vabariik 2 1800 12 713,4
Mehhiko 2 1300 9358,8
Pakistan 2 425 1739,0
Rumeenia 2 1300 10 333,6
Armeenia 1 376 2274,2
Holland 1 482 3933,0
Sloveenia 1 666 5972,0
Süürias ehitatud Al Kibari tuumareaktor, hävitati 2007. aastal Iisraelist Süüriale korraldatud õhurünnaku käigus.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]