Tragöödia sünd muusika vaimust

Allikas: Vikipeedia
1872

"Tragöödia sünd muusika vaimust" (Die Geburt der Tragödie aus dem Geiste der Musik, 1872) on Friedrich Nietzsche teos.

Nietzsche "Tragöödia sünni" kohta: "Heitkem pilk sajandi võrra ettepoole [aastasse 1972], oletagem, et minu atentaat kahele aastatuhandele täis loomuvastasust ja inimeseteotust korda läheb. Too uus elupartei, mis võtab enese peale kõigist ülesandeist suurima, inimkonna ülesaretamise koos kõige mandunu ja parasiitliku halastamatu hävitamisega, teeb taas võimalikuks selle maise elu liiasuse, millest ka dionüüslik seisund taas välja kasvab."

Tegemist on Nietzche varajaste teoste hulka (Nietzsche: "aritistimetafüüsika perioodi") kuuluva kuuluva võitlusliku kirjutisega (Nietzsche: die Kampfschrift), mille sisuliseks teeneks on vast eelkõige klassikalise filoloogia uurimistavade kritiseerimine. Nietzsche oli teose kirjutamise ajal klassikalise filoloogia professor Baseli ülikoolis, olles seejuures kõigest 28 aastat vana, ning tema ametitegevus tekitas pahameelt paljude tema kolleegide seas (välja arvatud Erwin Rohde), kes olevat akadeemilisi lahkarvamusi lahendada suutmata veennud tudengeid mitte osa võtma Nietzsche loengutest.

Kuna toona valdas komme vaadata Antiik-Kreeka vaimsuse arengut naiivselt ja optimistlikult kui üleminekut halvalt ja segaselt müütiliselt maailmavaatelt Arhailisel ajastul paremale ja ratsionaalsele maailmavaatele Klassikalisel ajastul, siis Nietzsche veenab, et see üleminek on teiselt poolt vaadates ühtlasi allakäik ja inimese ning maailma mõistmise üheplaanistumine.

Nietzsche vastandab enda käsitluslaadi eelkõige modernsele, romantilisele ja küsimata väärtustavale antiigikäsitlusele (nt Goethe leidis, et arhailised kreeklased kehastavad Õhtumaa kultuurilist ja vaimset lapsepõlve), mis vaatleb kreeka autoreid enda arusaamade algeliste kujude esitajatena. Nietzsche aga leiab antiikautorite juurest tähelepanuväärsena täpselt vastandliku hoiaku, mida ülalmainitud tavatsesid möönva ninakirtsutusega kõrvale jätta, ning tõstab selle vähemalt samavõrd tähtsana muu kõrvale. Romantilisele ja optimistlikule ratsionalismile, mille huviobjektiks on ainult kõik apollooniline, st. Apolloni ja tema muusadega seotu, vastandab Nietzsche dionüüsilise, st. Dionysosega seotud hoidumised arhailises perioodis. Kui Apollon seisab jumalana teaduse, käsitöö ja loova kunsti eest, siis Dionysos on seotud joovastuse, hävitamise ja traagilisusega. Filosoofia väljakujunemine Platoni ja Sokratese ajal on traagilise eluhoiaku väljasuretamine ja selle asendamine vaimselt kirka apollonismiga.

Traagilist hoiakut, mis väljendub eelkõige Aischylose ja Sophoklese teostes, iseloomustab Nietzsche: "Parim on tervenisti saavutamatu: olla mitte sündinud... Parimuselt teine -- peagi surra!" See on hoiak, mis on mootoriks kõigile traagilistele kunstnikunatuuridele. Eelklassikalisel perioodil on kreeka autorite puhul näha dionüüsilise ja apolloonilise pidevat võitlust, kusjuures kord on peal üks ja siis teine; klassikalise perioodi raames aga soperdavad traagilise eluhoiaku lõppeks ära eelkõige Euripides oma moraalitsevate tragöödiatega ja Sokrates oma moraalitseva heategevus-filosoofiaga.

Traagiline eluhoiak, mis ületab Nietzsche käsitluses pessimismi, pole mitte mingil juhul allaheitlik, nukrutsev, vaid on dionüüsiline joovastus (der Rausch) inimese vastandumisest saatusele, loodusjõududele ja muudele ta poolt mitte hõlmatavatele nähtustele -- nagu seda joovastust kreeka mütoloogias saatürid, paanid, menaadid ja muud veinijumal Dionysose kaaskondsed iseloomustavad. Selles tähenduses vastandub traagiline eluhoiak kristlikult vagatsevale lootusele Jumala armuliku palge ees lõpuks lunastus saavutada.

Traagilisuse esiletõstmine ratsionalistliku optimismi kõrval annab hoopis uue perspektiivi arhailise kunsti käsitlemisele, lisaks loodab Nietzsche selle vahendusel ka oma aja kunstimõistmist avardada. Nietzsche peab muusikat, mille vaimust tragöödia tema käsitluse järgi sünnib, puhtalt meeleliseks joovastuse väljenduseks, samasse klassi mahub ka tants. "Tragöödia sünd" on muuseas pühendatud omaaegsele sõbrale Richard Wagnerile, kellest lootis Nietzsche toona mõttekaaslast oma aja kunsti kujundamisel, kuid kelles ta hiljem sügavalt pettus, väites, et Wagner on saanud kristlaseks, müstikuks ja pangermanistiks ning pole mitte midagi saanud aru sellest, mida Nietzsche traagilisuse all silmas pidas.

Sellest teosest kuni vaimuhaiguse võimusse jäämiseni aga jääbki Nietzschet saatma Dionysos, kes erinevatel kujudel tema kõigis teostes kohal on. Saates vahetult hulluksminemise eel veel oma kirjasaajatele viimaseid telegramme, kirjutab ta neile alla: Dionysos.

Teos eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]