Théophile Gautier

Allikas: Vikipeedia
Gautier 1856. aastal

Pierre Jules Théophile Gautier (30. august 181123. oktoober 1872) oli prantsuse luuletaja, proosakirjanik, ajakirjanik ning kunsti- ja kirjanduskriitik.

Kuigi Gautier kaitses tuliselt romantismi, on tema loomingut keeruline ühe suuna esindajana määratleda ning seetõttu seostatakse teda mitme hilisema kirjandusvooluga, nagu parnaslaste, sümbolismi, dekadentsi ja modernismiga. Tema talenti hindasid paljud erinevad kuulsad kirjanikud, sealhulgas Balzac, Charles Baudelaire, vennad Jules ja Edmond Goncourt, Gustave Flaubert, Marcel Proust ja Oscar Wilde.

Gautier kirjutas oma esimesed luuletused juba 1826. aasta paiku, kuid suurema osa oma elust töötas ta erinevate ajakirjade juures ajakirjanikuna, peamiselt La Presse'i juures. See omakorda andis talle võimaluse reisida ja sõlmida sidemeid kõrgklassi ja kunstimaailma kuuluvate tähtsate isikutega. Gautier reisis palju kogu oma elu vältel, eriti Hispaanias, Itaalias, Venemaal, Egiptuses ja Alžeerias. Tema reisikirju Voyage en Espagne (1843), Trésors d’Art de la Russie (1858), ja Voyage en Russie (1867) peetakse ühtedeks 19. sajandi esinduslikemaks.

Luulekogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Poésies" (1830)
  • "Albertus" (1832)
  • "Les Jeunes-France" (1833)
  • "La Comédie de la Mort" (1838)
  • "España" (1845)
  • "Émaux et Camées" (1852)
  • "Dernières Poésies" (1872)

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Öö Kleopatraga" (sisaldab lugusid: "Öö Kleopatraga", "Muumia jalg", "Kuldkett", "Tuhande teine öö"). Prantsuse keelest tõlkinud ja järelsõna Kaja Riesen. Eesti Raamat, Tallinn 2009, 190 lk