Tarbijakaitse ja lepingutingimuste selgus

Tarbijakaitse peamiseks eesmärgiks on turu tõhus ja tulemuslik toimimine, mis sisaldab ka õiguste andmist tarbijale ja nende kaitse tagamist. Kaitstakse tarbijate tervist, turvalisust ja ka majanduslikke huve. Tarbijaid kaitstakse olenemata sellest, millises Euroopa Liidu liikmesriigis nad elavad.

Kaitse alla kuuluvad tarbijate huvid:

• Tervis ja ohutus: toiduainete ohutus, ravimite ohutus, üldine tooteohutussüsteem ja turujärelevalve, kosmeetikatoodete, tsiviilkasutuseks mõeldud lõhkeainete ja mänguasjade ohutus, taskukohased sideteenused ettevõtjatele ja tarbijatele.
• Majanduslikud huvid: infoühiskonna teenused, e- kaubandus ning elektroonilised ja piiriülesed maksed, piirideta televisioon, sidevahendi abil sõlmitud lepingud ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingud, kaupade müük ja tagatised, ebaõiglased lepingutingimused, ebaõiglased kaubandustavad ning võrdlev ja eksitav reklaam, tootevastutus ja hinna avaldamised, tarbijakrediit ja hüpoteekkrediit, reisipaketid ja osaajalise kasutusõigusega eluruumid, lennutransport, energiaturud, Euroopa tarbijakeskuste võrgustik ja veebiportaal.
• Seaduslikud huvid: alternatiivne vaidluste lahendamise kord ja veebipõhine vaidluste lahendamine, tsiviil- ja kaubandusasju käsitlev Euroopa kohtute võrk ja riigiasutuste kohustus teha koostööd, tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagid, koroonapuhangu järel rakendatud meetmed.

Lepingud peavad olema koostatud selges ja arusaadavas keeles. Vastasel juhul ei teki tasakaalu tarbija ja müüja õiguste ja kohustuste vahel. Lepingutingimused peavad olema selged, et nii tarbija kui ka müüja saaksid sõlmitud lepingust ühtemoodi aru, mis omakorda vähendaks vaidluste tekkimise võimaluse. Samuti on tarbija jaoks oluline, et tal oleks võimalik vajadusel enda õigusi realiseerida ja ennast kaitsta. Selged lepingutingimused aitavad vältida ka ebaõiglaste lepingutingimuste loomist.

Järgnevad Euroopa Kohtu otsused aitavad mõista lepingutingimuste selguse vajalikkust tarbijale.

JC vs Kreissparkasse Saarlouis analüüs

Kohus selgitab, kuidas peaksid taganemisõigust puudutavad tingimused olema lepingus kajastatud. Mõistes kohtu seisukohti saame parema ülevaate, kuidas peaksid olema lepingutingimused koostatud, et need ei kahjustaks tarbija huve. Taganemisõigus on üks olulisemaid õiguskaitsevahendeid tarbija jaoks. Ilma korrektselt koostatud lepingutingimusteta, on tarbijal oma õiguste maksma panemine raskendatud. Järelikult tuleb nendele tähelepanu pöörata ja seda mitte ainult lepingutes, kus teiseks pooleks on tarbija. Iga isik peaks lepingut koostades arvestama lepingutingimuste selguse vajadusega, sest lõppkokkuvõttes tuleb see mõlemale poolele kasuks.

Asjaolud

Esitatud kohtuvaidluse osapoolteks olid tarbija JC ja Kreissparkasse Saarlouis, kes sõlmisid 2012. aastal krediidilepingu. Lepingu punktis 14 oli sätestatud, et laenusaaja võib lepingust taganeda 2 nädala jooksul kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (näiteks e-posti, kirja teel). Samuti oli märgitud, et tähtaeg algab lepingu sõlmimise päeval. Selleks, et tähtaeg saaks kulgema hakata, peab laenusaaja olema kätte saanud kogu kohustusliku teabe. Kohustusliku teabe kättesaamise nõue tuleneb ka Saksamaa riigisisesest õigusest. Selle alla läheb näiteks teabe laenu liigi, laenu netosumma või lepingu kestuse kohta. Neli aastat pärast lepingu sõlmimist otsustas JC lepingust taganeda. Kreissparkasse Saarlouis ei nõustunud sellega ning väitis, et taganemisõigust ei saa enam kasutada ja et Kreissparkasse Saarlouis oli varem JC-d korrektselt teavitanud tema taganemisõigusest.

Saarbrückeni esimese astme kohus otsustas menetluse peatada ning saata kaebus Euroopa kohtusse.

Kohtu seisukohad

Taotluse esitanud kohus püstitas Euroopa Kohtule järgmised küsimused:

1.Kui lepingutes peab olema märgitud ajavahemik ja muud taganemisõiguse kasutamise tingimused, siis kas taganemistähtaja kulgema hakkamise tingimused peavad ka konkreetse direktiivi 2008/48/EÜ (edaspidi 2008/48) artikkel 10 lg 2 punkt p põhjal märgitud olema?

Kohus tõi välja, et leping peab olema võimalikult selge ja kokkuvõtlik, et tarbijal oleks võimalik teada oma õigusi ja kohustusi (direktiiv 2008/48 artikkel 10 lg 2 punkt p). Samuti, et kõikide tarbijate huvid oleksid võrdselt kaitstud. Lisanduv eesmärk on ka siseturu toimimine.

Taganemisõigust puudutav teave on tarbija jaoks ülimalt oluline. See hõlmab taganemisõiguse teostamise tingimusi, tähtaega ja teostamise korda. Järelikult tähendab see krediidilepingute mõistes vajadust selgelt ja kokkuvõtlikult sõnastada nii “taganemisõiguse olemasolu või puudumine”, “ajavahemik, mille vältel taganemisõigust saab kasutada” ja ka “muud taganemisõiguse kasutamise tingimused. Kui tarbija ei tea taganemistähtaja arvutamise korda, ei saa ta ka tõhusalt oma taganemisõigust kasutada.

Kohus andis vastuseks, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti p tuleb tõlgendada nii, et tarbijale antava teabe hulgas peab olema taganemistähtaja arvutamise kord, mis tuleneb direktiivi 2008/48 artikli 14 lõikest 1. See kuulubki “muude taganemisõiguste kasutamise tingimuste” alla. Ehk taganemistähtaja arvutamise kord peab olema samuti selgelt ja kokkuvõtlikult edastatud.

Kuna vastus esimesele küsimusele oli jaatav, soovis Saarbrückeni esimese astme kohus vastust järgnevale küsimusele:

2. Kas sama direktiiviga on vastuolus, et “selge ja kokkuvõtlik” taganemisõigust käsitlev teave on selline, mis ei sisalda kohe kogu vajalikku infot, vaid viitab riigisisestele õigusnormidele?

Direktiivi 2008/48 artikli 14 lõike 1 teise lõigu punktist b tuleneb, et juhul kui teabe saamise kuupäev ja lepingu sõlmimise kuupäev ei kattu, siis hakkab taganemistähtaeg kulgema, kui vajalik teave on tarbijale edastatud. Tarbijal on oma õiguste kasutamise jaoks vaja hästi mõista krediidilepingu punkte. Kui aga vajaliku teabe asemel on viidatud riigisisestele õigusnormidele, ei saa tarbija kohe aru, millal on hakkab taganemistähtaeg jooksma.

Euroopa Kohus on varem teinud abistava otsuse. Sellest tulenevalt peab müüja tarbijat teavitama nii ta kohustuste sisust kui ka viidatud riigisisese õiguse normide sisust. Järelikult ei ole piisav üksnes õigus- või haldusaktile viitamine, millest nähtuvad õigused ja kohustused. Seletused on samamoodi vajalikud.

Seega pole antud kohtuasja puhul ainult viide Saksa õigusnormidele tarbija suhtes õiglane. Tarbija peab teadma ajavahemikku, mille jooksul võib taganemisõigust kasutada ning muid taganemisõiguse kasutamise tingimusi. Sisuliselt oleks tarbijale pidanud õigusnormide mõtte lahti seletama.

Seetõttu andiski kohus vastuseks, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktiga p on vastuolus olukord, kus krediidileping viitab teabe all riigisisesele õigusnormile, mis omakorda viitab järgmistele asjakohastele õigusnormidele.

Vastus teisele küsimusele on jaatav. Saarbrückeni esimese astme kohus esitas ka kolmanda küsimuse:

3. Kui “selge” ja “kokkuvõtlik” teave tähendabki viiteid riigisisestele õigusnormidele, siis kas on lubatud olukord, kus tarbija, kellel puuduvad juriidilised teadmised, on kohustatud lugema mitmeid õigusnorme ja tegelema õiguslikele küsimustele vastamisega?

Kolmandale küsimusele oleks kohus vastanud, kui vastus teisele küsimusele oleks eitav. Paraku nii ei olnud. Seega ei analüüsitud ka kolmandat küsimust.

Marc Gómez del Moral Guasch versus Bankia SA

Asjaolud

Kohtuasja osapoolteks olid Gomez del Moral Guasch ja Bankia õiguseellane, kes sõlmisid 19. Juulil 2001 hüpoteeklaenulepingu summas 132 222, 66 eurot eluaseme omandamise rahastamiseks. Lepingu punkt 3bis “Muutuv intressimäär” sisaldas tingimust, mille kohaselt tarbija makstav intressimäär muutub vastavalt Hispaania hoiupankade hüpoteeklaenude baasindeksile.

M. Gomez del Moral Guasch esitas Barcelona esimese astme kohtule nr. 38 hagi eelmainitud tingimuse tühisuse tuvastamiseks väidetava ebaõigluse tõttu.

Barcelona esimese astme kohus nr. 38 otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule 3 küsimust, millele nad soovisid vastust.

Kohtu seisukohad

Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ (edaspidi 93/13) reguleerib ebaõiglaseid tingimusi tarbijalepingutes. Direktiivi artikkel 1 lõige 2 järgi ei kuulu selle reguleerimisalasse muu hulgas „lepingutingimused, mis põhinevad kohustuslikel põhikirjasätetel või õigusnormidel“. Antud artiklist tulenevalt oli kohtulahendis küsimuse all, kas seda peab tõlgendama nii, et direktiivi kohaldamisalast on välja jäetud tarbija ja müüja või teenuseosutaja vahel sõlmitud hüpoteeklaenulepingu tingimus, „mis näeb ette, et laenu suhtes kohaldatav intressimäär põhineb ühel liikmesriigi õigusnormidest ette nähtud ametlikest baasindeksitest, mida krediidiasutused võivad kohaldada hüpoteeklaenude suhtes“.

Euroopa Kohus leidis, et kuigi hoiupankade hüpoteeklaenude baasindeks tuleneb (Hispaania) riigisisesest õigusnormist ja direktiivi kohaldumisalasse ei kuulu lepingutingimused, mis põhinevad kohustuslikel õigus- või haldusnormidel, siis tegelikult ei nõua riigisisesed õigusnormid muutuva intressimääraga laenude suhtes ametliku baasindeksi kasutamist, vaid nägid ette pigem selleks tingimused. Järelikult võiks antud olukord kuuluda direktiivi kohaldumisalasse, välja arvatud juhul, kui (Hispaania) riigikohus leiab teisiti, et need õigusnormid ei näe ette ei selle indeksi kohustuslikku kohaldamist, olenemata lepingupoolte tahtest, ega teise võimalusena kohaldamist, kui pooled on teisiti kokku leppinud.

Teiseks kommenteeris Euroopa Kohus, EL direktiivi „lepingutingimuse õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole muu hulgas seotud lepingu põhiobjekti mõistega, kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.“ Euroopa Kohtu sõnul peavad lepingutingimused alati vastama lihtsas ja arusaadavas keeles koostamise nõudele, vahet pole, kas liikmesriik on antud sätte oma õiguskorda üle võtnud või mitte. Sellest tulenevalt on ka liikmesriigi kohtul kohustus alati kontrollida, kas vaidlusalune lepingu põhiobjektiga seotud lepingutingimus on koostatud vastavalt eelnimetatud artiklile.

Direktiivi läbipaistvuse nõude tagamiseks peab hüpoteeklaenulepingu intressimäära määrav lepingutingimus olema vormiliselt ja grammatiliselt arusaadav. Oluline on, et keskmisel tähelepanelikul ja mõistlikul tarbijal oleks võimalik aru saada intressimäära arvutamise meetodist ja seeläbi hinnata sääraste lepingutingimuste majanduslikke tagajärgi, sest need võivad, ja enamasti toovad, talle kaasa suured finantskohustused. Selleks peavad olulisimad intressimäära arvutamisega seotud andmed olema kätte saadavad nendele isikutele, kes kavatsevad hüpoteeklaenu võtta liikmesriigi ametlikus väljaandes ja samuti peab müüja/ teenuseosutaja tarbijale avaldama, mille alusel intressimäär arvutatakse.

Kolmanda küsimusega palus kohus selgitada direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 olukorras, kus lepingutingimuse tühisus tuvastataksegi. Murekohaks oli see, kas kohus peab sel juhul asendama indeksi seadusjärgse indeksiga või laseb tarbijal laenu ilma intressita tagasi maksta.

Euroopa Kohus on öelnud, et selleks, et vältida tarbijatele siduvate tagajärgede tekkimist, ei tohiks liikmesriigi kohus ebaõiglaseid lepingutingimusi kohaldada vastavalt direktiivi 93/13 artikli 6 lõikele 1. Direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada Euroopa Kohtu varasema kohtupraktika kohaselt nii, et kui tuvastatakse müüja või teenuseosutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu ebaõiglase tingimuse tühisus, siis sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis võimaldab liikmesriigi kohtul täiendada seda lepingut tingimuse sisu muutes.

Direktiivi 93/13 artikkel 7 lõige 1 ütleb, et liikmesriigid tagavad selle, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad. Euroopa Kohus on seisukohal, et kui liikmesriigi kohus võiks muuta lepingus sisalduvate ebaõiglaste tingimuste sisu, võiks selline õigus kahjustada direktiivi 93/13 artikli 7 pikaajalist eesmärki. See aitaks kaasa hoiatava mõju kõrvaldamisele, mida avaldatakse müüjatele või teenuseosutajatele ja nad kasutaksid ebaõiglaseid tingimusi tarbijate suhtes edasi.

Euroopa Kohtu otsuse kohaselt ei ole olukord, kus müüja või teenuseosutaja ning tarbija vahel sõlmitud leping ei saa ebaõiglase tingimuse väljajätmise korral kehtima jääda, direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 vastuolus, kui liikmesriigi kohus asendab ebaõiglase tingimuse riigisisese õiguse dispositiivse normiga. Seda aga ainult olukordades, kus ebaõiglase tingimuse tühiseks tunnistamine kohustaks kohut lepingut tervikuna tühistama ja see tooks tarbijale kaasa eriti kahjulikud tagajärjed. Selline asendamine on kooskõlas direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 eesmärgiga - asendada lepinguga loodud formaalne tasakaal lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel tegeliku tasakaaluga, mis taastab nendevahelise võrdsuse, mitte aga tühistada kõik ebaõiglasi tingimusi sisaldavad lepingud.

Rakendamine Eesti kohtupraktikas

Tarbijakaitset reguleerib Eestis tarbijakaitseseadus. Lisaks on tarbijate õigused määratletud võlaõigusseaduses, kaubandustegevuse seaduses, reklaamiseaduses, turismiseaduses ja toote nõuetele vastavuse seadus. Euroopa Liidu liikmesriigid peavad järgima Euroopa Nõukogu tarbekaitse direktiivide eesmärke. Eesti seaduste aluspõhimõtetes leidub Euroopa Liidu tarbijakaitse direktiive. Eesti kohtupraktikas on tuginetud Euroopa Nõukogu direktiivi 93/13 artiklitele, et kooskõlas Eesti seadustega hinnata olukordi, kus võib esineda tarbijat ebamõistlikult kahjustavaid tüüptingimusi. Samuti on kasutusele võetud direktiivi 2008/48 artiklid, mis tagavad tarbijale lepingust taganemisõiguse.

Selles kohtuotsuses oli vaidlusaluseks ebaselgete tüüptingimuste kasutamine, mis ebamõistlikult kahjustavad tarbijaid. Tuginedes direktiivi 93/13 artiklile 7 esitas Eesti Vabariik tarbijate huvide kaitseks Elisa Eesti AS vastu hagi. Aastal 2015 käsitles Riigikohtu Tsiviilkolleegium (edaspidi RKTKo) kohtuotsuses tarbijakaitse probleemi seoses Elisa Eesti AS tüüptingimustega, millega kohustati tarbijatel maksma eraldi arve esitamise eest. Ringkonnakohtu põhjenduste punktis 5 lõikes 3 ja 4 jõuti järeldusele, et tüüptingimustes on eksitav ja ebaselge teave. Teenuse hinnastamisel ei saa nõuda tasu arve esitamise viisi eest, sest tegemist ei ole lisateenusega. Teenuse pakkujal on võlaõigusest tulenev kohustus esitada tarbijale arve. Sellest tulenevalt on Elisa Eesti AS poolt esitatud arve eelduseks, et klient saaks oma rahalise kohustuse täita.

Samuti on Eesti kohtupraktikas proovitud leida lahendus sellele, kas tüüptingimustes on täpsustamata jäänud mõiste tõttu hagejat ebamõistlikult kahjustatud. RKTKo 2007. aasta OÜ Baltic Group Investments (hageja) ja AS IF Eesti Kindlustus (kostja) kohtuotsuses sai tormist tingitud tõusva pinnavee tõttu hageja hoone kahjustada. Maakohus leidis, et kindlustatavad riskid olid eelnevalt kokku lepitud. Lepingu alusel oli kindlustus kohustatud katma kahju, mis tekiks tormi või rahe tagajärjel, kuid pinnavee tõusu järel tekkinud kahju see ei kata. Otsuses selgitatakse, et tormi all mõeldakse tugevat tuult mitte üksnes üleujutust, seega ei saa siin olla tegemist tormi mõiste kitsendamisega. Maakohus on seda seisukohta põhjendanud ka läbi 93/13 direktiivi selgitades, et direktiivi eesmärgiks on kaitsta tarbijat ebamõistlike tüüptingimuste eest, kuid antud juhul on hageja ettevõtja. Kuna direktiiv on mõeldud kaitsma tarbijat ei ole AS IF Eesti Kindlustus kohustatud kindlustushüvitist välja maksma.

Eesti kohtupraktikas on kasutatud ka 2008/48 direktiivi, et põhjendada, millal direktiivi kohaldatakse ja millal mitte. Näide sellest, kus direktiivi ei saanud kohaldada oli RKTKo kohtumääruses, kus esitati hagi AS-i Nordea Finance Estonia vastu, sest hageja soovis taganeda kasutusrendilepingust VÕS § 409 alusel. Kolleegium leidis, et Eesti VÕS § 409 toetub 2008/48 direktiivile, mis art 2 lg 2 kohaselt ei kohaldu liisingulepingutele.

Eesti kohtupraktikas on toodud välja seegi, kus 2008/48 direktiiv kohalduks. RKTKo kohtuotsuses arutati teemal, kas hageja ja kostja vahel on tarbijakrediidileping. Kolleegium leidis, et selleks, et saaks direktiivi kohaldada peab laenuandja (hageja) tegevus olema seotud otsuse punktis 16 välja toodud tunnustega majandus- või kutsetegevuses. Siis oleks tegu tarbijakrediidilepinguga, mida reguleeriks 2008/48 direktiiv.