Tantsuteater

Tantsuteater on teatrižanr, kus tantsu kasutatakse peamise väljendusvahendina lavastuse loomisel. Tantsuteater on väga mitmekesine ja hõlmab eri tantsustiile. Seda teatrit peetakse koreograafia ja näitlejakunsti sünteesiks.

Tantsu kui inimese tunnete ja emotsionaalse seisundi väljendamise vahendit ei kasutata ainult koreograafi oma loomingus, vaid seda esineb ka teatris. Tänapäeval on tantsuteatril väga lai tähendus, mida saab sõnastada nii tehnilise baasi taseme, rikkaliku tantsusõnavara, süžee ja tegelaste sisemaailma kaudu, andes võimaluse vaatajale teost analüüsida süvitsi.

Kontseptsiooni leidmine ja loomine tantsuteatris on keeruline ülesanne, sest see peab teosega sobituma ning ka edendajatele istuma. Tantsuteatri mõiste on ka veidi meelega lahtiseks jäänud, et koreograafil ja lavastajal oleks laiem ampluaa kujundada oma teost ning mõiste jätab talle vabaduse leida endale koht kaasaegses ühiskonnas. Tantsuteater moodustab tantsu ja teatri piiriala ning ühendab kujundlikkust, tundeid ja kujutlusvõimet.

Norbert Servos on rahvusvahelises tantsuteatri sõnaraamatus andnud tantsuteatrile universaalse mõiste, märkides, et saksa Tanztheater on tantsu-ja teatrilavatehnikate kombinatsiooni esitus, mis loob uue, ainulaadse tantsuvormi ja eristub klassikalisest balletist oma erilise suunaga tegelikkusele.

Lavastuse konseptsiooniline valik mängib tantsuteatris väga olulist rolli, kus igal teosel on reeglina oma algne süžee, tegelased, pöördelised sündmused ja võtmehetked, millel lavastaja põhineb. Koreograaf peab suutma vaatajale õigesti väljendada tegelase elulugu ja etendama seda liikumise kaudu.

Ajalugu

Tantsuteatri ajalugu on põimitud mitmete kultuuridega ning erineb valdkonniti.

Vana-Egiptuses, Kreekas ja Roomas tantsiti ainult teatrietendustel. Kuid juba keskajal tantsiti ainult turniiridel ning renessansiajal oli tantsu juba sügavamnalt uuritud, kuid tantsuteatri kui eraldi žanri kujunemisele andsid olulise panuse alles 20. sajandi alguse kunstiliikumised.

Ballett hakkas arenema 17. sajandil Prantsusmaal ning tekkis ballet d’action, mis ühendas narratiivi ja tantsu. Kuulsad balletilavastajad nagu Marius Petipa ja Jean-Georges Noverre mõjutasid oluliselt tantsuteatri arengut. 18.–19. sajandil muutus ballett kindlamaks ja kostüümid ja koreograafi roll muutusid tähtsamaks.

Modernse tantsu suured mõjutajad olid Isadora Duncan ja Martha Graham, kes murdsid traditsioonilise balleti piire. Modernne tants toetas isiklikku väljendust, emotsionaalset sügavust ja uut suhtumist keha liikumisse.

20. sajandi alguses arenesid Euroopas uued tantsuliikumised nagu näiteks väljendustants Saksamaal. Rudolf von Laban lõi oma tantsusüsteemi, kus liikumine eksisteerib mahulises ruumis eri suundadega ja ruum liigub koos tantsijaga. See liikumine sai nimetuseks „ekspressiivne tants“, mis toob esile isikliku väljenduse ja emotsionaalsuse tähtsuse. Hiljem viib Kurt Joss  mõiste „tantsuteater“ ekspressiivse teatri konteksti sisse.

1945. aastal sõda Saksamaal laastas ekspressiivse teatri.

20. sajandi teisel poolel kujunes välja kaasaegne tants, mille eestvedaja oli Pina Bausch, keda peetakse tantsuteatri rajajaks. Ta lõi uuenduslikke lavastusi, mis rõhutasid mitmekesisust, abstraktset väljendust ja publiku kaasamist. 1972. aastal lõi Pina Bausch tantsuteatri Wuppertal, mille eesmärk oli arendada kaasaegset koreograafiat.

Tantsuteater Eestis

Eesti tantsukunstis on palju tantsuväljendusvariante ja -stiile, sealhulgas nüüdistants, rahvatants, estraaditants, ballett ja eksperimentaalne tantsukunst. Eesti teater on mitmekülgne, aktiivselt arenev ning rikastatud eri lavastusvormide ja väljendusviisidega.

Nüüdistantsu mõjutused jõudsid Eestisse 20. sajandi teisel poolel. Eesti tantsukunstnikud hakkasid eksperimenteerima uute liikumisvormide, väljendusviiside ja tehnoloogiaga. See periood tõi kaasa mitmeid innovaatilisi lavastusi ja tantsuteoseid.

Eesti tantsuteatrid

• Tantsuteater Polly
• Tantsuteater FOCUS
• Tantsuteater Fine5
• Eesti Rahvusballett
• Von Krahli teater
• Sõltumatu Tantsu Lava

Vaata ka

• füüsiline teater