Taksidermia

See artikkel räägib topiste tegemisest; György Pálfi filmi kohta vaata artiklit Taksidermia (film).

Taksidermia on loomadest topiste tegemise kunst, mis hõlmab loomanahkade töötlemist, täitmist ja looma loomulikus asendis ülesseadmist.^[1]

Topiseid valmistatakse õppetöö või eksponaadi saamise eesmärgil peamiselt selgroogsetest (imetajad, linnud, kalad, roomajad), harvemini kahepaiksetest ning putukatest ja ämblikulaadsetest.

Inimest, kes tegeleb topiste valmistamisega, nimetatakse taksidermistiks ehk topisevalmistajaks.

Sõna "taksidermia" viitab looma säilitamise protsessile, kuid sama sõna kasutatakse ka lõppsaaduse kirjeldamiseks. Taksidermia on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest taxis ('liikuma') ja derma ('nahk').^[2]

Loodushariduslik ja kommertslik suund[muuda | muuda lähteteksti]

Loodushariduslikus taksidermias kujundatakse objekti loomulikult ning antakse tõene ja tüüpiline pilt loodusest. Sellises stiilis töid leidub muuseumite ja õppeasutuste kogudes.^[3] Kommertsliku taksidermia puhul on objektid tihti suuremad, uhkemad, värvidega võimendatud või ebatüüpilises olekus. Topiseid võimendatakse anatoomiliste võimaluste piires.^[3] Jahinduse maailmas on trofeed, nende valmistamine ja hindamine tähtis ja oluline teema, sest need näitavad jahimehe osavust ja austusavaldust lastud looma vastu.^[4]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Loomanahkade säilitamist on praktiseeritud pikka aega. Egiptuse muumiate juurest on leitud palsameerituid loomi. Kuigi palsameerimises kasutatakse elutruid poose, ei peeta seda siiski taksidermiaks. Taksidermia kuldaeg oli Victoria ajastul, sest siis muutusid loomade topised populaarseks sisekujunduse osaks. Moodsa taksidermia isaks peetakse inglise ornitoloogi John Hancocki. Ta kogus linde, lastes nad ise maha, ning modelleeris linde saviga ja hiljem kipsi valamisega. Mitmed linnud monteeris ta eksponaatideks Londonis toimunud 1851. aasta maailmanäituse jaoks. Linnud äratasid palju huvi nii publiku kui ka teadlaste seas, kes pidasid topiseid varasematest mudelitest paremateks ning linnud märgiti üles kui esimesed elutruud ja kunstilised isendid. 19. sajandi lõpus hakkas antropomorfne taksidermia populaarseks muutuma. Topistest loomad riietati inimeste moodi ja sätiti nad inimlikke tegevusi matkima.^[5]

Algselt täideti topiseid saepuru ja kaltsudega ning anatoomiale ei pööratud suurt tähelepanu. Selle tõttu olid ka loomade kehad tihti moonutatud. Tänapäeval saavad taksidermistid soetada spetsiaalseid mannekeene, mida on vajadusel võimalik seada soovitud asenditesse.^[6] Esialgseid topiseid ei säilitatud korralikult ning seetõttu läksid loomade silmad, nina, hambad ja keel lõpuks mädanema. Arseeni säilitusomaduste avastamise järel arenes taksidermia hüppeliselt.^[7]

Meetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsiooniline nahamontaaž[muuda | muuda lähteteksti]

Taksidermia on viimase sajandiga tunduvalt arenenud, tõusnud on töö kvaliteet ja vähenenud toksilisus. Loom esmalt nülitakse umbes samamoodi, nagu eemaldatakse kana nahka enne küpsetamist. Seda on võimalik teha ilma kehaõõne avamiseta, mille tõttu taksidermist ei näe tavaliselt siseelundeid ega verd. Järgnevalt lisatakse säilituskemikaale mille kasutus oleneb naha tüübist. Nahk paigutatakse mannekeenile, mis on tehtud puidust, villast ja traadist, või polüuretaanist valmistatud kujule. Savi kasutatakse klaasist silmade paigalduseks.^[5]

Uuringuteks mõeldud nahk[muuda | muuda lähteteksti]

Uuringuteks mõeldud naha näidis valmistatakse lihtsalt, sest oluline on ainult looma naha ja karvkatte säilitamine, mitte looma keha kuju. Uurimiseks mõeldud nahku kasutatakse teaduslikes uuringutes ja neid leidub peamiselt muuseumides. Eesmärk on säilitada andmed, mitte imiteerida looma keha kuju tema loomulikus keskkonnas. Muuseumitel on suured nahakollektsioonid, et viia läbi sama loomaliigi naha füüsiliste omaduste võrdlusi. Samuti hoitakse nahku alles, kuna neist saab vajadusel DNA-d võtta.^[5]

Uuringu naha ettevalmistus on äärmiselt lihtne. Pärast looma nülgimist kraabitakse rasv nahalt. Järgnevalt hõõrutakse nahka booraksiga või seedritolmuga, et aidata sel kiiremini kuivada. Loom täidetakse puuvillaga ja õmmeldakse kinni. Imetajad asetatakse kõhu peale. Linde valmistatakse neid selili lamama pannes. Uuringu nahad kuivatatakse sellistes asendites, et oleks võimalik lamedatesse failisahtlitesse hästi palju isendeid külg külje kõrvale asetada . Kuna uuringu nahad ei ole mõeldud esteetiliseks vaatamiseks, siis on nende silmaavadest võimalik näha puuvillast sisu.^[5]