Suur-veetallaja

Allikas: Vikipeedia
Suur-veetallaja
Emaslind hundsulestikus
Emaslind hundsulestikus
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Kurvitsalised Charadriiformes
Sugukond: Kurvitslased Scolopacidae
Perekond: Veetallaja Phalaropus
Liik: Suur-veetallaja
Ladinakeelne nimetus
Phalaropus tricolor
Vieillot (1819)

Suur-veetallaja (Phalaropus tricolor) on kurvitsaline kurvitslaste sugukonnast veetallaja perekonnast, kolmest veetallajaliigist kõige suurem ja kõige vähem veelise eluviisiga.

Erinevuste tõttu teistest veetallajatest on see liik varem paigutatud ka perekonda Steganopus.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur-veetallaja on rästasuurune kahlaja, 23 cm pikk. Tema pealagi on tuhkhall, pea külgedel ja külgkaelal on must triip. Nokk ja jalad on pisut pikemad kui teistel veetallajatel.

Hundsulestikus emaslind on ereda sulestikuga: ülalt hall ja pruun, alt valge, punaka kaela ja laikudega külgedel. Isaslind on natuke kahvatum: pruuni tagaosaga, punakad laigid on halvasti nähtavad või puuduvad hoopis. Puhkesulestik on halli- ja valgetooniline. Tibud on pealt hallid ja pruunid, alt valged, punane laik silma ümber. Talvesulestik on ülalt hall ja alt valge, aga must laik silma ümber on alati olemas.

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur-veetallaja elutseb Põhja-Ameerika kesk- ja lääneosa preeriates. Ta armastab soola ja peatub rände ajal soolajärvedel, kuhu neid koguneb suurel hulgal, näiteks Suurel Soolajärvel Utah's.

Talveks rändab ta lõunasse Ameerika ookeaniveteni kuni Tšiilini.

Suur-veetallajat on Eestis kohatud ainult ühel korral, 2004. aastal Paljassaarel.

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kolmel veetallaja liigil on soorollid vahetatud. Emased on isastest suuremad ja kirevamad, võitlevad territooriumi ja isaste pärast ning kaitsevad oma pesi ja paarilist liigikaaslaste eest. Kui emane on lõpuks munenud, asub ta kohe lõuna poole teele, jättes munade haudumise ja poegade kasvatamise isaslinnu hooleks. Pesa tehakse maapinnale vee lähedusse. Pojad toidavad kohe pärast koorumist ennast ise.

Toitu otsides keerutab ta end sageli vee peal kiiresti ringi, nii et tekib veekeeris. Oletatakse, et niimoodi kergitab ta vaikses madalas vees veekogu põhjast midagi söödavat ülespoole.