Surnuaed

Allikas: Vikipeedia
Vormsi surnuaed

Surnuaed ehk kalmistu on paik, kuhu maetakse surnuid kas laibamatustel või tuhastatult urniga.

Kalmud ehk hauad on surnuaial tähistatud hauatähise – hauakivi, hauasamba, hauaplaadi, risti või kenotaafiga.

Sajandeid paiknesid kalmistud koos kirikutega linnade ja külade keskustes. Surnuaiad tekkisid reeglina ümber pühakoja, kuid ka kirikud ise olid läbi aegade hinnatud matmiskohad. Surnuaeda ümbritses tavaliselt kivist müür ning seal võisid paikneda väiksemad kabelid või luukambrid. Keskaegsetel kalmistutel seisid kivist või puust surilaternad, milles põlev tuli kaitses surnuid sümboolselt kurja eest.[1] Maeti ida-lääne suunaliselt, sageli sängitati lahkunud ilma puusärgita, vaid surilinasse mässituna ning hauakoht märgistati puust ristiga.[1]

Luterlikes piirkondades hakati juba 16. sajandi keskel rajama surnuaedu asulatest väljaspoole.[1] Eesti aladel keelustati kirikutesse ning külade ja linnade keskustes asuvatesse surnuaedadesse matmine 18. sajandi lõpul.[1] 1772. aastal välja antud Vene keisrinna Katariina II ukaasi kohaselt pidid surnuaiad asuma eluhoonetest vähemalt 600 meetri kaugusel. [1]

Tänapäeva Eesti surnuaiad on enamasti puude, põõsaste ja teeradadega pargid.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Merike Kurisoo, Ars moriendi – suremise kunst, EKM, 2013

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]