Surnuaiapüha
Surnuaiapüha (ka kabelipüha või kalmistupüha) on tähtpäev, mil surnuaial mälestatakse surnuid. Sel puhul koristatakse sugulaste haudu, kiriklikel surnuaiapühadel peetakse kalmistul või lähedases kirikus jumalateenistus. Tava surnuaial süüa ja juua on pigem lõunaeestilik, ehkki surnutele toitu ohverdada on kombeks paljudes kultuurides.[1]
Teoloogiaprofessor Toomas Pauli teatel sai surnuaiapühade tähistamise komme alguse 19. sajandil Liivimaa luteri kogudustes, Kambjas olla peetud kalmistupüha juba 1830. aastal. Kui tava levis, võtsid selle üle ka teised usulahud (nt õigeusk).[1]
Kuna Nõukogude ideoloogias oli tähtsal kohal võitlus religiooniga ja ateismi levitamine, loodi kiriklike kalmistupühade kõrvale konkureeriv üritus. 1958. aastal hakati Eestis tähistama ilmalikke kalmistupühi nii eesti kui ka vene keeles, neid kuulutati ka ajalehes. Kiriklik kalmistupüha pidi Nõukogude ajal toimuma alles pärast ilmalikku ning seda avalikult ei reklaamitud. Ilmalike kalmistupühade populariseerimiseks oli mõnel pool kohal ka kauplusauto, kust müüdi alkohoolseid jooke ja defitsiitseid kaupu.[1]
Surnuaiapühi tähistavad mõnel pool ka väliseestlased.[2]
Teistelgi soome-ugri rahvastel on kombeks käia esivanemate matmispaikades paar korda aastas omakseid rituaalse mälestussööminguga austamas, ehkki kalmude korrashoid ei ole varem üldjuhul tavaks olnud.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Marju Kõivupuu Surnuaiapüha Kirik & Teoloogia, 15. juuni 2012 (vaadatud 22. juunil 2014)
- ↑ Surnuaiapüha Jumalateenistused Torontos Estonian World Review, 15 Jun 2014
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Marju Kõivupuu. Surnuaiapüha Kirik & Teoloogia, 15. juuni 2012