Suhteline kõrgustähistus

Allikas: Vikipeedia

Suhteline kõrgustähistus ehk relatiivne noodisüsteem on muusika õpetamisel ja ettekandmisel kasutatav süsteem, kus noodi nimetus ei sõltu tema absoluutsest kõrgusest, vaid tema astmelisest väärtusest antud helistikus.

Algselt olid nootide silpnimetused (do, re, mi, fa, sol, la, si) kasutusel relatiivsetena ning nende tähtnimetused (c, d, e, f, g, a, h) absoluutsetena.

Inglise keelt kõnelevates maades on relatiivne noodisüsteem ("do-re-mi") väga levinud. Tänapäeval kasutatavad relatiivsed noodisüsteemid hakkasid levima Inglismaalt, kus nendele pani aluse muusikaõpetaja Sarah Ann Glover (1785–1867) ja arendas edasi vaimulik John Curwen (1816–1880). Relatiivset noodisüsteemi koos Curweni käemärkidega ning Aimé Paris' (1798–1866) ja Emile Chevé väljatöötatud rütmisilpidega kasutas Zoltán Kodály oma muusikaõpetuse meetodis. Eesti jaoks kohandas selle meetodi "jo-le-mi" süsteemina Heino Kaljuste ning seda õpetati Tallinna Konservatooriumi muusikapedagoogika osakonnas kõigile üldhariduskoolide muusikaõpetajatele. Eestis kasutatakse nootide silpnimetusi ("do-re-mi") ja tähtnimetusi ("c-d-e") sünonüümselt.

Jo-le-mi süsteem on Eesti üldhariduskoolide muusikaõpetuses tänapäeval valdav, kuid muusikakoolides peetakse üldiselt sobivamaks absoluutset noodisüsteemi.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]