Silpnimetus

Allikas: Vikipeedia

Silpnimetus on helikõrgust tähistav noodinimetus süsteemi järgi, kus alushelisid tähistatakse kindlaks määratud silpidega (heli põhinimetused) ja altereeritud helisid neile silpidele kõrgendust või madaldust tähistavaid sõnu lisades (tulendnimetused).

Absoluutse helikõrguse alushelide silpnimed on do, re, mi, fa, sol, la, si. Inglise keelt kõnelevates maades on si asemel kasutusel ti.

Altereeritud heli tähistamiseks lisatakse silpnimetusele diees, dubldiees, bemoll või dublbemoll.

20. sajandi keskel kasutas Zoltán Kodály do-re-mi-silpidega relatiivset noodisüsteemi. Eesti keeles on relatiivse helikõrguse silpnimetused (Heino Kaljuste kohandatuna) jo, le, mi, na, so, ra, di. Jo-le-mi süsteem on Eesti üldhariduskoolide muusikaõpetuses tänapäeval valdav, kuid muusikakoolides peetakse üldiselt sobivamaks absoluutset noodisüsteemi.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silpnimetused võeti kasutusele 11. sajandil Itaalias, kui Guido Arezzost töötas välja solmisatsiooni süsteemi, mis põhines heksahordidel (2 tervetooni all, pooltoon keskel ja 2 tervetooni ülal). Solmisatsioonisilbid ehk nootide silpnimed võttis ta lauljate kaitsepühaku Johannese auks loodud hümni algussilpidest.

Utqueant laxis
resonare fibris
Mira gestorum
famuli tuorum
Solve polluti
labii reatum
Sancte Ioannes

(Et lodevate häälepaeltega õpilased võiksid lauldes sinu imelisi tegusid kiita, lunasta, oo Püha Johannes, ebapuhaste huulte süüteod.)

6-heliline (heksahord) solmisatsioon oli kasutusel kuni 16. sajandini. Seitsmes heli si on tuletatud viimase värsi sõnade algustähtedest. 17. sajandil asendati ut do-ga. Silpnimetused tähistasid relatiivseid helikõrgusi, pooltoon asus alati mi ja fa vahel. Solmisatsioon aitas laulmisel tabada kergemini intervalle.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]