Skisoanalüüs

Skisoanalüüs (kreeka schizo- sõnast σχίζειν skhizein, "lõhkuma" + ἀνάλυσις -analysis, "lahutamine") on filosoofiline ja psühhiaatriline kontseptsioon, mille võtsid 1972. aastal kasutusele Gilles Deleuze ja Félix Guattari ühiselt kirjutatud raamatus "Anti-Oidipus". Skisoanalüüs lähtub psühhoanalüüsist, kuid vastandub sellele, sest eeldab transversaalset teadvustamatust, milles individuaalsed ja kollektiivsed komponendid on tihedalt põimunud.

Sigmund Freudi klassikaline psühhoanalüüs tugines neurootilisele psühholoogiale ja intsesti mudelile, kus on esikohal oidipaalne kolmnurk isa/ema/laps ja sellest tulenevad psüühikasisud, mis on teadvusest välja tõrjutud. Freudi käsitust järgis ka tuntuim prantsuse psühhoanalüütik Jacques Lacan, aga keskendus neuroosi asemel psühhoosi patoloogiale, milles oidipaalseid komponente määratleda on keeruline. Skisoanalüüs tõukub Lacani teooriast, kuid läheb sellest tunduvalt kaugemale, nii et oidipaalne mudel ei ole enam ainuvalitsev.

Kõige tähtsamaks eristuseks saab skisoanalüüsis paranoilise ja skisoidse kalduvuse vastandamine. Oidipaalsus on paranoiline, sest "kõik algab isa peas" ja sellest kujuneb kinnisidee, mis kantakse üle lapse arengule. "Psühhoanalüüsi esimene viga on väita, et kõik algab lapsest. Seetõttu arendab psühhoanalüüs välja absurdse fantaasiateooria, mille järgi isa, ema ning nende reaalseid aktsioone tuleb mõista lapse "fantaasiatena"." Paranoiline kalduvus loob arusaama, et ühiskond on indiviididest moodustuv mass, mis toimib analoogselt perekonna mudelile ja mida saab nõnda ka analüüsida. "Paranoik käitab masse, ta on suurte molaarsete kogumite, statistiliste formatsioonide või karjade, organiseeritud hulganähtuste kunstnik. Ta hõivab kõike suurte arvude märgi all."

Seevastu skisoidne kalduvus on omane lapsele enesele ega ole perekonna mudeliga määratud. Skisoidsus on loovus, kuid see loovus ei ole individuaalne, vaid kollektiivne. Psüühika ongi oma olemuselt kollektiivne, selle toimimine seisneb vooludes ja katkestustes, mida Deleuze ja Guattari nimetavad ihamasinateks. Nõnda muutub ka seksuaalsuse mõiste, sest libiido on nüüd ihamasinate energia. "Me tunnistame, et seksuaalsuse võrdlemine kosmiliste nähtustega nagu "elektritormid", "sinetav udu ja sinitaevas", orgooni sinine, "Püha Elmo tuled ja päikeseplekid", selle võrdlemine vedelike ja voolude, ainete ja osakestega tundub meile lõpuks adekvaatsemana kui seksuaalsuse taandamine haledale väikesele perekondlikule saladusele."

Freudi psühhoanalüüsis põhines sugude eristamine kastratsioonikompleksil, mis on omane mehelikule psüühikale, ja peenisekadedusel, mida Freud omistas naiselikule psüühikale. Skisoanalüüs ütleb sellest eristusest lahti, sest inimese psüühika on paljusus. "Naine sisaldab sama palju mehi kui mees, ja mees sama palju naisi, kes on võimelised üksteisesse sisenema iha tootvates suhetes, mis paiskavad segi sugude statistilise korra." Nõnda vabaneb skisoanalüütiline seksuaalsusekäsitus ka antropomorfsusest, sest libiido pole enam suunatud üksnes inimestele, vaid kogu loodusele.

Félix Guattaril oli skisoanalüüs ka teraapiavorm. 1979 alustas tema juures analüüsi Miguel Norambuena, kes oli Tšiilist põgenenud pärast vangistamist ja piinamist Augusto Pinocheti režiimi ajal. Norambuena leinas tapetud sõpru ja teda vaevas süütunne, et ta on kodumaalt lahkunud, sellal kui teised on ohus. Analüüsi esimese seansi ajal ütles Guattari: "Näen, et sa oled juurteta jäänud ja kavatsed oma juuri muudkui taga nutta. Kui see nii jääbki, siis ma sind aidata ei saa. Aga kui tahad elada umbrohu moodi, risoomina, siis ma saaks midagi teha, sest see idaneb teistmoodi, teisiti kui sinu kodus." Norambuena skisoanalüüs kestis 1986. aastani. 1985 rajas ta Genfis oma psühhiaatriakeskuse. Hiljem tutvustas Norambuena skisoanalüüsi ka Tšiilis.

Skisoanalüüsi mudel on intensiivselt edasi arenenud Brasiilias, kuhu selle tõi Suely Rolnik, kes samuti käis analüüsil Félix Guattari juures. Hiljem külastas Guattari Brasiiliat korduvalt ja Rolnik korraldas rea avalikke vestlusi, kus Guattari oma ideid selgitas. 1986 avaldati need ühises kogumikus "Micropolitica. Cartografias do Desejo". Skisoanalüüs on samuti mõjutanud Brasiilia antropoloogiat, eriti Eduardo Viveiros de Castro vaateid.