Sigtuna

Allikas: Vikipeedia
Sigtuna

[ sigt'üüna ]
Elanikke: 8030 (2004)

Koordinaadid: 59° 37′ N, 17° 44′ E59.61666666666717.733333333333koordinaadid: 59° 37′ N, 17° 44′ E
Sigtuna (Rootsi)
Sigtuna

Sigtuna on linn Rootsis Stockholmi läänis Sigtuna vallas, Stockholmi ja Uppsala vahel.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sigtuna asub Mälari järve ääres ajaloolises Upplandi piirkonnas. Viikingiajal oli Rootsi poliitiline ja kaubanduskeskus Mälareni järves Björkö saarel asunud Birkas. Sigtuna asutas 11. sajandi alguses Rootsi kuningas Olaf Skötkonung ja see sai kiiresti suureks kaubanduskeskuseks ja sadamaks, 10.11. sajandil kandus keskus üle järve kaldal asunud Sigtunasse. Sigtuna asukoht oli kaubanduseks soodne, kuna järv on väinaga ühendatud Läänemerega, asudes 60 km kaugusel rannikust. Sigtuna oli ühenduspunktiks Skandinaavia mandriosa ja Soome, Karjala, Novgorodimaa, Eestimaa, liivlaste maa, Pommeri ja Saksimaaga. Sigtuna oli ka ristiusu leviku keskuseks Rootsis, alles 12. sajandi alguses viidi peapiiskopi residents üle Uppsalasse.

Sigtuna hävitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Storagatan

Linna vallutasid ja hävitasid 1187 paganad. Linn ehitati siiski peagi üles, kuid selle tähtsus hakkas langema. 13. sajandi jooksul jäi linn peagi, 1252. aastal Birger jarli poolt asutatud ja rannikule lähemal asuva kiiresti kasvava Stockholmi varju.

Sigtuna hävitamise kohta on erinevaid versioone – Visby minoriitlaste kroonika, arheoloogide andmed jpm. On kerkinud küsimus, miks Sigtuna vallutamine toimus just aastal 1187? Üks Norra „saaga" väidab, et Norra prints Erik purjetas 1185/86.a. itta, rüüstates Eesti rannikut, võib arvata, et sellele rüüsteretkele tuli idapoolne kättemaks.

Rootsi-poolne esimene kirjalik allikas – Eriku idealiseeriv kroonika 1320. aastatest[1], kus öeldakse, et Sigtuna vallutasid Rootsi tolleaegsed peavaenlased karjalased ja venelased. Novgorodiga pidas Rootsi sel ajal sõda Karjala pärast, mille lõpetas alles Pähklisaare rahu 1323. aastal.

15. sajandi keskpaigas koostatud teoses nimetati kallaletungijateks karjalasi ja venelasi (Careli et Rutheni)[2], eestlasi ja soomlasi[3]. Rootsi reformaator, kes oli ka arhivaar, ajaloolane ja kohalik Mälareni oru elanik Olaus Petri aga väidab 16. sajandil[4], et hävitajad olid eestlased. Ta kirjeldab ka, kuidas eestlased juba vanasti tulid oma pyraticae'tega (mereröövlilaevadega) ehk snäcka’dega Mälareni järve suudmesse ja tekitasid seal palju pahandust. Johannes Loccenius nimetas kallaletungijatena – eestlasi, karjalasi ja venelasi[5], Johannes Messenius nimetas teoses erinevates kallaletungijatena eestlasi (ester)[6] ja kuramaalasi [7]. 17. sajandil nimetas Martin Aschaneus kallaletungijateks venelasi[8].

Professor Hain Rebase poolt esitatud teesina elimineeris ta alternatiivsed Sigtuna võimalikud ründajad – venelased, karjalased, kuralased – ja tõdes, et ainsad, kes olid selliseks ettevõtmiseks võimelised jõude koondama, olid saarlased. [9].

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Svenska medeltidens rimkrönikor. Gamla eller Eriks-krönikan
  2. Ericus Olai. Scriptores rerum Suecicarum
  3. Magnus Johannes. Gothorum Sveonumque historiae. Rornae, 1553, p. 24
  4. Olaus Petri, Svenska Chronica (1534) – In: Scriptores rerum Suecicarum
  5. Descriptio totius regni Sveciae Geographico-Historica
  6. Scondia illustrata. XII. Stockholmiae, 1700, p. 107
  7. Scondia illustrata. XII. Stockholmiae, 1700, II, p. 13
  8. Beskrifning om Sigtuna. — In: Upplands fornmin-nesföreningens tidskrift. XL. Uppsala, 1925–1926, s. 8
  9. Hain Rebas, Hain Rebase loeng Sigtuna vallutamisest, 4. jaanuar 2008

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • И́горь Па́влович Шаско́льский, Сигтунский поход 1187 г., Из книги: Борьба Руси против крестоносной агрессии на берегах Балтики в XII-XIII вв. Л. “Наука”. 1978.