Shāhnāmeh

Allikas: Vikipeedia
Rostami poeg Faramarz leinab oma isa ja onu Zavareh'd.

"Shāhnāmé" (ka "Šahname"; pärsia keeles شاهنامه‎ Šāhnāmeh, "Kuningate raamat") on pikk eepiline poeem, mille millalgi 977. ja 1010. aasta vahel kirjutas Pärsia poeet Firdousi. See on Iraani (ehk Pärsia) rahvuseepos.

"Shāhnāmés" on umbes 50 000 värsirida. See jutustab peamiselt Pärsia impeeriumi müütilisest ja ajaloolisest ajaloost, alates maailma loomisest ja lõpetades islami vallutusega 7. sajandil. Tänapäeval peavad eepost omaks nii Iraan, pärsiakeelsed elanikud naaberiikides, nagu Afganistan ja Tadžikistan, kui ka kogu pärsia kultuuri mõjuala.

Poeem on pärsia kultuuris keskse tähtsusega ning Iraani kultuurilise identiteedi oluline osa. Seda peetakse kirjanduslikuks meistriteoseks. Samuti on see tähtis tänapäevaste zoroastristide jaoks, kuna kujutab zoroastrismi valitsusaega kuni viimase Sassaniidide Pärsia valitseja surmani islami vallutuses ning zoroastrismi valdava mõju lõpuni tänapäeva Iraani aladel.