Südametoonid

Allikas: Vikipeedia

Südametoonid on helid, mis tekivad vere voolamisest südame õõntes ning vere põrkamisest vastu südame anatoomilisi struktuure. Südametoone nimetatakse kõnekeeles ka südamelöökideks. Tervel täiskasvanul on tavaliselt kuulda kaks südametooni S1 ja S2. S1 tekib kui veri voolab vastu sulgunud kodade ja vatsakeste vahelisi klappe. S2 tekib kui veri voolab vastu sulgunud kopsuarteri ja aordiklappi. S1 ja S2 loetakse normaalseteks südametoonideks. Lisaks normaalsetele südametoonidele esineb inimesel ekstratoone ja kahinaid. Ekstratoonid (S3, S4, EC ja OS) pärinevad südamest ajal kui kahinad võivad pärineda ka väljast poolt südant

Sissejuhatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Südametoonid kuuluvad südametegevuse väliste avalduste hulka. Väliseid avaldusi on võimalik üles tähendada kasutamata mitteinvasiivseid uuringuid. Teisteks südametegevuse välisteks avaldusteks on südametiputõuge ning arteri- ja veenipulss. Südamest kostvate helide nimetamine toonideks ei ole lõpuni õige. Südametoonidel puudub selgelt eristuv helikõrgus, nii et korrektsem oleks neid nimetada müraks või kahinaks. Praktikas on aga südametoonide mõiste sügavalt juurdunud ning südamekahinate nimetus on kasutusel haiguslike südametoonide üldnimena. Südametoonide uurimist nimetatakse auskultatsiooniks. Eestis tähistatakse südametoone inglise keelsete väljendite alusel.

  • Sõna sound (Eesti k heli) suurena kirjutatav esitäht annab tähised S1...S4. Indeksina kirjutatakse järjekorranumber.
  • Sõnapaari ejection click (Eesti k väljutustoon) suurena kirjutatavad esitähed annavad tähise EC
  • Sõnapaari opening snap (Eesti k avanemistoon) suurena kirjutatavad esitähed annavad tähise OS
Südametoonide tekkimine seotuna aja ja kardiogrammiga

Esimene südametoon S1[muuda | redigeeri lähteteksti]

S1 on südametoon, mis tekib vere põrkumisest vastu sulgunud atrioventrikulaarklappe vahetult peale südame vatsakeste kokkutõmbe algust. S1 koosneb kahest komponendist, milliseid saab kuuldavas helipildis esile tõsta auskulteerimisvahendi liigutamisega südamepiirkonnas. Heli tähistusega Ms (mitraalklapp sulgub) pärineb vasakust südamepoolest. Vere liikumise teel sulgunud klapi näol tekkinud takistus vasaku koja ja vatsakese vahel on heli tekkimise põhjuseks. Heli tähistusega Ts (trikuspidaalklapp sulgub) tekib sarnaselt Ms ga kuid südame paremas pooles. Esimese tooni iseloomu mõjutavad peamiselt järgmised asjaolud: vatsakestesisese rõhk ja selle tõusu kiirus, klapiosade seisund, klapi avatus, üdame kaugus rindkere seinast ja rindkereseina ehitus. Heli kõrgust mõjutab aga enim klappide olukord. Üldreeglina kehtib S1 kohta reegel, mida kiirem on südametöö ning mida kiiremini ja jõulisemalt tõmbub süda kokku, seda valjem on esimene toon. Füüsilise koormuse ajal valjeneb niisiis igal inimesel S1 ja see ei ole haiguslik seisund iseendas. Rahuolekus valjenenud ja mõnel juhul ka kõrgenenud heliga S1 annab seevastu tunnistust atrioventrikulaarklapi jäikuse tõusust. Inimesel on sellise nähtuse põhjuseks tüüpiliselt kaltsiumi haiguslik ladestumine klapihõlmadele. Haiguslikult valjenenud S1- le on iseloomulik, et aastate möödudes haiguslikult valjenenud toon vaigistub ja muutub tuhmiks. Viimast eeldusel, et haigust ei ravita. Esimese südametooni füsioloogiline tuhmiks muutumine e haigusliku leiuta vaikseks muutumine on seotud reeglina rohke rasvkoe kogunemisega naha alla.

S2[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rõhulaine registreerituna vasakus vatsakeses võrrelduna südametoonide tekkimisega. A- positiivne rõhulaine vasaku vatsakese täitumisel; C- kokkutõmbe algus; E- rõhu maksimum; O- vasaku atrioventrikulaarklapi avanemine; F- vasaku vatsakese täitumine

S2 on südametoon, mis tekib vere põrkumisest vastu aordi ja kopsuarteri klappi kohe peale südame lõõgastusfaasi algust. S2 koosneb sarnaselt S1 ga kahest komponendist kuid erinevalt S1 st on mõjutatud inimese sisse ja välja hingamisest. Kuulates S2 te sissehingamise faasis e õhuga täitunud kopsudega võib kuulda teise tooni lõhestumist. Selliselt juhul eristuvad helid As (aordiklapp sulgub) ja Ps (pulmonaalklapp sulgub) teineteisest võrdlemisi selgelt. Iseloomulik on ka väljahingamise faasis toimuv toonide liitumine, mille järele on S2 kuuldav jälle ühe toonina. Teise tooni lõhestumine on sageli kuuldav kõhnadel inimestel. Tegemist ei ole haigusliku seisundiga.

S3[muuda | redigeeri lähteteksti]

S3 on südame lisatoon. S3 on kuuldav ligikaudu 0,12...0,17 sekundit peale S2 te. Kolmas südametoon tekib vere voolamisel südame vatsakestesse. Hetkel kui vatsakesed on täitunud umbes poole ulatuses tekib seal piisava tugevusega vedeliku turbulents, mis tekitab kuuldavat heli. Kolmas südametoon on normaalselt kuuldav eelkõige lastel ja noortel täiskasvanutel. Peale 30 eluaastat ilmnev kolmas toon on sageli, kuid mitte alati haigusseisundi tunnuseks, milleks eelkõige on veremahu ülekoormusega seotud südamehaigused. 30 eluaasta piiri tõmbamisel tuleb teha erand sportlastele.

S4[muuda | redigeeri lähteteksti]

S4 on südame lisatoon. S4 on kuuldav vahetult enne S1 te ja illustreerib olukorda, kus südamekojad peavad ülemäära intensiivselt vere vatsakestesse surumiseks pingutama. Esimesele toonile eelneva tooni lugemine neljandaks tekitab vahel segadust, mistõttu tuleb toonide tähistamisel olla tähelepanelik. Südametöötsüklis saab toone järjestada vaid järgneval viisil: S4, S1, S2, S3. Normaalselt on S4 kuuldav lastel ja sportlastel. Teistel on see reeglina haigusliku iseloomuga toon. Neljas toon viitab südame siserõhu haiguslikule tõusule.

EC[muuda | redigeeri lähteteksti]

OS[muuda | redigeeri lähteteksti]