Söekaevurid

Allikas: Vikipeedia
Söekaevurid
First page GERMINAL.jpg
Prantsuse esmatrüki tiitelleht
Autor Émile Zola
Algpealkiri Germinal
Tõlge J. Semper (1928)
Päritolumaa Prantsusmaa Prantsusmaa
Keel prantsuse
Sari Les Rougon-Macquart
Žanr(id) naturalistlik romaan
Kirjastaja G. Charpentier
Eesti kirjastaja Noor-Elu
Avaldamisaeg 1885
Eesti avaldamisaeg 1908–1910
Lehekülgi 482
ISBN 9985200675
(1998. a trükk)
Eelnev raamat La Joie de vivre
Järgnev raamat L'Œuvre

"Söekaevurid" (ka "Žerminaal") on Émile Zola 1885. aastal ilmunud naturalistlik romaan Prantsuse söekaevandajate elust.

Sisukokkuvõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noor mees Etienne Lantier saabub väikesesse Montsou-nimelisse kaevanduslinna. Ta tutvub kaevur Maheuga, kes leiab talle elukoha ja ka töö kaevanduses, kus töötab kogu linn: lapsed, noored, naised, mehed, vanurid.

Töötingimused on aga kohutavad ja palk väike. Naiivne noor mees püüab vähese saadaoleva materjali kaudu oma sotsialistlikku mõtteviisi arendada. Lootuses töörahvale paremat elukeskkonda välja võidelda hakkab ta rahvast mässule õhutama. Iseenese üllatuseks leiab Etienne laia toetajaskonna ning kuigi algul üritab Venemaalt pagenud kõige hävitamise usku anarhist Suvarin teda avaliku vägivalla eest hoiatada, siis mitmekuulise streigi järel, mis tegelikult oli seisnenud nälgimises, saab tööliste mõõt täis ning nad hakkavad siiski laamendama, tapma ja varastama.

Söekaevureid ohjeldama saadetud sõjaväelaste rühma mitmekordse eksimise tõttu jõuab rahvahulk laamendada mitmes lähikaudses kaevanduses. Viimaks korrakaitsjatega kokku puutudes on rahvas juba joobunud kadakaviinast ning näpistavast näljast, ei karda seetõttu neid ning ronib lausa ise tääkide otsa. Korrakaitsjad küll üritavad püssidega sekkumisest viimse piirini hoiduda, ent olles täiesti vastu müüri surutud, lõpeb ühel hetkel sõdurite kannatus ning ülemalt käsku saamata avavad nad tule. Surma saab kümneid, nii mehi, naisi, lapsi kui ka vanureid.

Pärast sellist tragöödiat on rahvas streigis ja nälgimises pettunud ning loivab vastumeelselt varahommikul tööle. Suvarini vandenõu tõttu langeb aga kaevandus sisse ning mõnikümmend söekaevurit jääb lõksu. Etienne ning tema armastatu Catherine põgenevad koos tulvavee eest. Viimases, kõige kõrgemas kaevanduskäigus aga kohtuvad nad Catherine'i mehe Chavaliga, kes värskeid armastajaid sõimab ning südamerahuga oma allesjäänud võileibu nosib. Mingil hetkel saab Etienne'i mõõt täis ning ta purustab Chavali pea suure kivilahmakaga. Koos Catherine'iga talub ta seejärel pea 20 päeva kõrvetavat nälga, viimasel päeval nad armatsevad. Peatselt Catherine sureb. Lõpuks jõuavad päästjad kõrvalkaevanduse poolt kaevatava käiguga vaimselt juba alla andnud Etienne'ini. Etienne taastub ning lahkub linnast pettununa. Ta on nõus sõbra kutsega minna Pariisi ning hakkab internatsionaalis kaevurite heaks tööle.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]