Received Pronunciation

Allikas: Vikipeedia

Received Pronunciation (ingliskeelne lühend RP) ehk kuninganna inglise keel (või kuninga inglise keel) ehk Oxfordi inglise keel ehk BBC inglise keel on Briti ühiskeele hääldusnormid.

Sõnaraamatus "Concise Oxford Dictionary" on Received Pronunciation defineeritud Lõuna-Inglismaa hääldusstandardina[1], kuid on väidetud, et seda võib emakeelekõnelejate seast kuulda ka mujal Inglismaal ning Walesis.[2][3]

Mõnikord nimetatakse seda hääldusstandardit Oxfordi inglise keeleks (Oxford English) või BBC inglise keeleks (BBC English)[4], sest Oxfordi ülikooli ja BBC-d peetakse sageli selle eestvõitlejateks.

Kuigi Received Pronunciation ei ole iseenesest teistest hääldusvariantidest millegi poolest parem, on tal mõnel pool Suurbritannias eriline prestiiž.[5] 20. sajandi algusest kuni selle keskpaigani oli see nende inimeste hääldus, kellel oli võimu, raha ja mõjuvõimu, kuigi hiljem on seda kritiseeritud kui teenimatute privileegide sümbolit.[6] Ent alates 1960ndatest on Briti haridus[7] ja meedia muutunud piirkondlike hääldusvariantide suhtes liberaalsemaks. Mõnes kontekstis suhtutakse konservatiivsesse Received Pronunciation'isse nüüd vaenulikult.[8]

Termini ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Termini Received Pronunciation kasutusevõtmine omistatakse tavaliselt Daniel Jonesile. Raamatu "English Pronouncing Dictionary" esimeses trükis (1917) nimetas ta seda "Public School Pronunciation", kuid teises trükis (1926) kirjutas ta: "Järgnevas ma nimetan seda parema termini puudumisel Received Pronunciation'iks (lühend RP)." (lk ix) Tegelikult kasutas seda väljendit juba 1869 Alexander John Ellis[9] ning juba 1818 Peter DuPonceau[10] (Henry C. K. Wyld kasutas 1927. aastal terminit received standard). Raamatu "Fowler's Modern English Usage (1965) järgi on õige termin the Received Pronunciation. Sõna received on siin kasutatud selle algses tähenduses ('aktsepteeritud, heakskiidetud') – nagu väljendis received wisdom.[11] Seda hääldust nimetatakse Oxfordi inglise keeleks sellepärast, et see oli tavaks Oxfordi Ülikoolis; sõnaraamatute väljaandmine tegi Oxfordi Ülikoolile inglise keele alal prestiižikaks. Sõnaraamatu "Oxford English Dictionary" laiendatud väljannetes on antud iga sõna hääldus Received Pronunciation'is.

RP on hääldusvorm ja register, mitte murre (sõnavara, grammatika ja häälduse vorm).[12] Selline hääldus võib inglise keele kõneleja sotsiaalse ja haridusliku tausta kohta paljugi öelda. RP kasutaja räägib tavaliselt inglise kirjakeelt (Standard English), kuid mitte tingimata ümberpöördult: kirjakeelt võidakse hääldada küll piirkondliku hääldusega, näiteks Šoti hääldus või Yorkshire'i hääldus, aga on väga ebatõenäoline, et keegi kasutaks RP-d šoti keelt või Yorkshire'i murret kõneldes.

Sageli arvatakse, et RP põhineb Lõuna-Inglismaa murrete hääldusel, tegelikult aga on see kõige lähedasem East Midlandsi varauusinglise keele murrete hääldusele. See oli 14. ja 15. sajandi Inglismaa kõige tihedamalt asustatud ja kõige õitsvam piirkond. 15. sajandi lõpuks oli Londonis alguse saanud Standard English.[13] Received Pronunciation kujunes Londoni häälduse segunemisel East Midlandsi, Middlesexi ja Essexi häälduse sugemetega.[14]

Teised nimetused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõned keeleteadlased küll kasutavad küll terminit "RP", kuid ei pea seda kuigi sobivaks.[15] [16] [17] Cambridge'is välja antud sõnaraamat "English Pronunciation Dictionary" inglise keele kui võõrkeele õppijatele kasutab terminit "BBC hääldus", tuues põhjenduseks, et nimetus "Received Pronunciation" on arhailine ning BBC diktorid ei seostu kuulajatel enam kõrge sotsiaalse klassi ja privileegidega.[18] Foneetik Jack Windsor Lewis kritiseerib oma blogis tihti nimetust Received Pronunciation: ta on nimetanud seda solvavaks (invidious), absurdselt arhailiseks[19], kolklikuks ja määratlemata jätvaks (question-begging) terminiks[20] ja väitis, et ameerika teadlastele tundub see termin üsna imelik.[21] Ta kasutas oma 1970ndate aastatel mitmes trükis välja antud Ameerika ja Briti inglise keele hääldussõnaraamatus "A Concise Pronouncing Dictionary" terminit "General British" (termini "General American" eeskujul).[22]

Beverley Collins ja Inger Mees kasutavad RP kohta väljendit Non-Regional Pronunciation ning kasutavad terminit "Received Pronunciation" "20. sajandi kõrgklassi kõne" kohta.[23]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljud uurijad eristavad RP vorme. A. C. Gimson[24] eristab oma raamatu esimestes trükkides kolme vormi: Conservative RP, General RP ja Advanced RP. Conservative RP on traditsiooniline hääldus, mis seostub teatud sotsiaalse taustaga vanemate kõnelejatega. General RP on kõneleja vanuse, tegevusala ja elustiili suhtes neutraalne. Advanced RP on noorema põlvkonna hääldus.[25]

Tänapäevast RP õpetatakse sageli tihti Briti inglise keele kui võõrkeele õppijatele. Teistsuguse hääldusega britid võivad välismaal oma hääldust RP-le lähendada, et nendest paremini aru saadaks. Samal põhjusel nad ka oma sõnavara ja grammatikat kirjakeelele (Standard English) lähendada. RP on inglise keele häälduse standardiks ka enamikus üldfonoloogia ja foneetika raamatutes ning enamikus Briti sõnaraamatutes.

Sõnaraamatutes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Daniel Jones transkribeeris oma sõnaraamatus "English Pronouncing Dictionary" kõikide tavaliste sõnade häälduse RP järgi. Cambridge University Press annab seda sõnaraamatut Peter Roachi toimetamisel ikka veel välja. Levinud hääldussõnaraamatud on ka John C. Wellsi "Longman Pronunciation Dictionary" ja Clive Uptoni Oxford Dictionary of Pronunciation.

RP-d kasutavad ka veebisõnastikud, näiteks Wiktionary ja howjsay.com.

Staatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsiooniliselt oli Received Pronunciation "igapäevane kõne Lõuna–Inglismaa inimeste perekondades, mille meesterahvad on hariduse saanud eliitinternaatkoolides"[26]. See ei öelnud midagi selle kohta, millises piirkonnas kõneleja elas enne kooli.

"Haritud inimeste asi on kõnelda nii, et keegi ei oskaks öelda, millises krahvkonnas möödus nende lapsepõlv."[27]

19. sajandil oli veel Suurbrannia peaministreid, kelle kõnes oli piirkondlikke eripärasid, näiteks William Ewart Gladstone.[28] 1970. aastatest peale on suhtumine RP-sse aegamööda muutunud. Varasem näide RP-st erineva häälduse kasutamisest on tuntava piirkondliku eripäraga hääldusega diktorite (näiteks Yorkshire'is sündinud Wilfred Pickles) kasutamine BBC-s Teise maailmasõja ajal, et eristada BBC saatejuhte Saksamaa propagandast.[29]

Mõnes ringkonnas RP-d imetletakse, teistes jälle põlatakse. Osas Suurbritanniast on tavaks näha selles mitte mittepiirkondlikku hääldust, vaid Kagu-Inglismaa hääldust ning Kagu-Inglismaa võimu sümbolit.[30] 2007. aastal korraldatud küsitlus näitas, et Šotimaa ja Põhja-Iirimaa elanikele kipub RP-d mitte meeldima. Seda väldivad mõned vasakpoolsed, kes uhkusega kasutavad töölisklassile omast hääldust. Vasakpoolsel Briti ansamblil Chumbawamba on albumil "The Boy Bands Have Won" RP vastu protestiv laul "R.I.P. RP".

Fonoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaashäälikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaashäälikute paari puhul on vasakul tugev konsonant (aspireeritud või helitu konsonant) ja paremal nõrk konsonant (poolheliline või heliline konsonant).

RP kaashäälikud
Labiaalid Labiodentaalid Dentaalid Alveolaarid Postalveolaarid Palataalid Velaarid Glotaalid
Nasaalid 1 m n ŋ
Klusiilid p  b t  d k  ɡ
Afrikaadid tʃ  dʒ
Frikatiivid f v θ ð 2 s z ʃ ʒ h 3
Aproksimandid r 1, 4 r 1, 4 j w
Lateraalid l 1, 5

1. Nasaalid ja liikvidad võivad rõhututes silpides olla silpi moodustavad.
2. /ð/ on sagedamini nõrk dentaalne klusiil; ühend /nð/ realiseerub sageli kui [n̪n̪].
3. /h/ hääldub heliliste häälikute vahel kui [ɦ].[viide?]
4. /r/ on postalveolaarne, välja arvatud juhul, kui ta hääldub helitu frikatiivina (vaata allpool).
5. /l/ on silbi lõpus velariseeritud.[31]

Tugevad klusiilid (/p/, /t/ ja /k/) on rõhuliste täishäälikute ees aspireeritud, kui neile ei eelne /s/. Nad on aspireeritud ka sonorandi /l/, /ɹ/, /w/ või /j/ ees, kusjuures sonorant on poolheliline.

Kui silbi lõpus on /p/, /ʧ/ või /k/, siis sellele eelneb kõrisulghäälik (preglotalisatsioon); kui silbi lõpus on /t/ siis ta realiseerub kõrisulghäälikuna, eriti enne silpi moodustavat nasaali (bitten [bɪʔn̩]).[32][33] Kõrisulghäälik võib realiseeruda larüngalisatsioonina; seega sõna attempt [əˈtʰemʔt] õige foneetiline transkriptsioon oleks [əˈtʰemm̰t].[34]

Täishäälikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Monoftongid
Eesvokaalid Keskvokaalid Tagavokaalid
pikad lühikesed pikad lühikesed pikad lühikesed
Kõrged ɪ ʊ
Keskkõrged e* ɜː ə ɔː
Madalad æ ʌ ɑː ɒ

^* Seda foneemi märgitakse enamikus sõnaraamatutes /e/-na, tegelik hääldus on [ɛ~e̞].

Lühikeste täishäälikute näited: /ɪ/ sõnades kit, mirror, rabbit; /ʊ/ sõnas put, /e/ sõnades dress ja erry ; /ʌ/ sõnades strut ja curry, /æ/ sõnades trap ja marry, /ɒ/ sõnades lot ja orange, /ə/ sõnades ago ja sofa.

Pikkade täishäälikute näited: /i:/ sõnas fleece, /u:/ sõnas goose, /ɜː/ sõnades nurse ja furry, /ɔː/ sõnades north, force ja thought, /ɑː/ sõnades father, bath ja start.

RP pikad täishäälikud on veidi diftongiseeritud, eriti kõrged täishäälikud // ja //, mis on foneetika kirjanduses sageli kitsalt transkribeeritud diftongidena [ɪi] and [ʊu].

«Pikad »ja «lühikesed » täishäälikud on teine teisega relatiivsed. Fonoloogilise protsessi tõttu, mis mõjub täishääliku pikkust, võivad lühikesed vokaalid ühes kontekstis olla pikemad kui pikad täishäälikud teises kontekstis. Näiteks fortis konsonandi häälikuga (/p/, /k/, /s/ jne) järgitud pikk vokaal muutub lühikesemaks; näiteks sõna reed hääldatakse [ɹiːd̥], samal ajal sõna heat [hiʔt].

Vastupidiselt muutub lühike vokaal /æ/ pikemaks kui sellele järgneb lenis kaashäälik. Seega hääldatakse sõna bat [b̥æʔt] ning sõna bad [b̥æːd̥]. Loomulikus kõnes klusiilid /t/ ja /d/ võivad olla mitte lahti lastud häälduse lõpus, seega nende sõnade eristamine toetub vokaali pikkusele.

Lisaks niisugusele pikkuse erinevusele on rõhutud täishäälikud nii lühikesemad kui ka tsentraliseeritumad kui rõhutatud omad. Rõhutud silpides, mis ilmuvad enne täishäälikuid ning lõpupositsioonis, on kontrastid pikkade ja lühikeste kõrgete vokaalide vahel neutraliseerutud, seega ilmuvad lühikesed /i/ ja /u/ (näiteks sõnades happy [ˈhæpi], throughout [θɹuˈaʊʔt]). Neutralisatsioon on tavaline paljude inglise keele dialektide seas, kuid näiteks /i/, mitte aga /ɪ/ foneetiline realisatsioon pole sama universaalne. (Seda fenomeni kutsutakse happy- tensing’ks (õnnelikuks pingutamiseks).

Diftongid
Kõrged
/eɪ/ /beɪ/ bay
/aɪ/ /baɪ/ buy
/ɔɪ/ /bɔɪ/ boy
/əʊ/ /bəʊ/ beau
/aʊ/ /baʊ/ bough
Keskdiftongid
/ɪə/ /bɪə/ beer
/eə/ /beə/ bear
/ʊə/ /bʊə/ boor

Enne Teist Maailmasõda ilmus /ɔə/ näiteks sõnades door, kuid see ühines suurel määral koos /ɔː/ häälikuga. Sõnal « poor » oli traditsiooniliselt /ʊə/ häälik (ning see on veelgi loetletud ainult selle hääldusvariandiga OED poolt), kuid /ɔː/-ga realiseerumine on muutunud tavalisemaks, vaata poor-pour merger. Sulgemistes diftongides on poolvokaal nii väike selle avastamiseks, et day ja dare on transkribeeritud [d̥e̞ː] ning [d̥ɛː] vastavalt.

RP samuti omab triftonge /aɪə/ nagu sõnas ire ja /aʊə/ nagu sõnas hour. Nende triftongide võimalikud erinevad realisatsioonid on tähendatud järgnevas tabelis : pealegi, erinevus /aʊə/, /aɪə/ ja /ɑː/ vahel võib olla neutraliseeritud mõlema realisatsiooniga /ɑː/ või /äː/.

Triftongid
Kahe silbina Triftong Keskelemendi kaotus Edasi lihtsustatud
[aɪ.ə] [aɪə] [aːə] [aː]
[ɑʊ.ə] [ɑʊə] [ɑːə] [ɑː]

Silmapaistvad RP kõnelejad[muuda | redigeeri lähteteksti]

John Wells identifitseeris järgnevaid inimesi RP kõnelejatena:

David Cameron, peaminister
Boris Johnson, Londoni linnapea
Rowan Williams, Cantenbury peapiiskop
David Attenborough, diktor ja loodusteadlane
Rupert Everett, näitleja
Chris Huhne, Suurbritannia energeetikaminister

Audiofailid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Concise Oxford Dictionary, 1999, lk xiv
  2. PhonetiBlog 114, Jack Windsor Lewis
  3. J. C. Wells. Longman Pronunciation Dictionary, 3. trükk, lk xiv, 2008
  4. Received Pronunciation. Bl.uk (13. märts 2007). Vaadatud 25.04.2012
  5. Hudson, Richard. Some Issues on Which Linguists Can Agree". – Journal of Linguistics, 1981, 17 (2): 333–343.
  6. Tom McArthur. The Oxford Guide to World English, 2002, Oxford University Press, lk 43.
  7. Fishman, Joshua. ""Standard" versus "Dialect" in Bilingual Education: An Old Problem in a New Context". – The Modern Language Journal, 1977, 61 (7): 315–325
  8. David Crystal. Language and Time. BBC voices, BBC, märts 2007, vaadatud 25.04.2012.
  9. Ellis, Alexander J., 1869, On early English pronunciation, Greenwood Press: New York, (1968), lk 23.
  10. DuPonceau, Peter S., 1818. "English phonology; or, An essay towards an analysis and description of the component sounds of the English language." Transactions of the American Philosophical Society 1, 259–264 (lk 259).
  11. British Library sait, alajaotus "Sounds Familiar?".
  12. Wells, J. C. (1970). Local accents in England and Wales. – Journal of Linguistics 6 (2): 231–252.
  13. Crystal, David (2003). The Cambridge Encyclopedia of the English Language (2. trükk), Cambridge University Press, ISBN 0-521-53033-4, lk 54–55.
  14. David Crystal. The Stories of English. Penguin, 2005, lk 243–244
  15. Gimson, A.C. (2008). Gimson's Pronunciation of English, 77–80. 
  16. Jenkins, Jennifer (2000). The Phonology of English as an International Language, 13–16. 
  17. Wells, John (1982). Accents of English, 117. 
  18. English Pronouncing Dictionary, toim Peter Roach, 18. trükk, lk vi, Cambridge University Press, 2011
  19. Review English Pronouncing Dictionary
  20. Review of Longman Pronunciation Dictionary. Yek.me.uk. Retrieved on 24 August 2011.
  21. British non-dialectal accents. Yek.me.uk (19 February 1972). Retrieved on 24 August 2011.
  22. Review of CPD in ELTJ. Yek.me.uk. Retrieved on 24 August 2011.
  23. B Collins, IM Mees, Practical phonetics and phonology: a resource book for students, pages 3–4, Routledge, Oxford, 2003
  24. Gimson, A.C. (1980). The Pronunciation of English, 3. trükk.
  25. Schmitt, Holger (2007). The case for the epsilon symbol (ɛ) in RP DRESS. – Journal of the International Phonetic Association 37 (3): 321–328, lk 323.
  26. Jones, Daniel (1917). English Pronouncing Dictionary, London, lk viii.
  27. A. Burrell. Recitation. A Handbook for Teachers in Public Elementary School, 1891.
  28. Gladstone'i kõnest rääkis raamat: The Best English. A claim for the superiority of Received Standard English, together with notes on Mr. Gladstone's pronunciation, H.C. Kennedy, Clarendon Press, Oxford, 1934
  29. Mugglestone, Lynda (2003). 'Talking Proper': The Rise of Accent as Social Symbol (2. trükk), Oxford University Press, lk 277–278.
  30. Tom McArthur. The Oxford Guide to World English, 2002, Oxford University Press, lk 43.
  31. Halle, M. ja K. P. Monahan (1985). Segmental phonology of Modern English. – Linguistic Inquiry 16:65.
  32. Roach, Peter (2004). British English: Received Pronunciation. – Journal of the International Phonetic Association, 34 (2): 239–245, lk 240. DOI
  33. A. C. Gimson. An Introduction to the Pronunciation of English, London : Edward Arnold 1970.
  34. Tom McArthur. The Oxford Guide to World English, 2002, Oxford University Press, lk 43.
  35. Roach, Peter (2004). British English: Received Pronunciation. – Journal of the International Phonetic Association, 34 (2): 239–245, lk 242. DOI
  36. Roach, Peter (2004). British English: Received Pronunciation. – Journal of the International Phonetic Association, 34 (2): 239–245, lk 242. DOI

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]