Rannaturism

Rannaturism on turismi alaliik, mis keskendub eelkõige rannikualadele ja spetsiifilisemalt randadele.

Nüüdisaegne rannaturism jaguneb kaheks:

• Roheliseks rannikuturismiks, mille puhul külastajad valivad meelepärase sihtkoha eelkõige selle kultuurilise või rahvusliku tausta järgi. Sellistele turistidele pakub muuhulgas huvi ka rannast kaugemale ulatuv looduslik mitmekesisus.
• Rannaturismiks, mille puhul inimesed külastavad mingit randa eelkõige ranna enda omaduste ja olemuse pärast ning sooviga veeta suurem osa ajast rannas või selle lähiümbruses.

Kontseptsioonilt ei ole rannaturism kuigi vana turismi alaliik, vaid on välja kujunenud viimaste aastasadade jooksul. Kuurordi tüüpi sihtkohana on rannad peaaegu võrreldavad tänapäeva turismi algusega. Seda põhjusel, et rannad ei olnud atraktiivsed puhkuse sihtkohad kuni 19. sajandini. Alles 21. sajandil on nad muutunud puhkusekohtadeks, kus lõõgastuda.

Rannaturismi ajalugu

Tänapäevane rannaturism sai alguse 18. sajandil Inglismaal, kus meresuplust peeti tervendavate omadustega meditsiiniliseks protseduuriks. Seejärel muutus rannaturismi kõige olulisemaks aspektiks rannikumaastik, mis väljendus tollases kunstis ja kultuuris. Lääne ühiskonda meelitas seevastu mere-äärsete seltskondade mitteformaalsus ja harjumused. Hiljem kujunesid rannapuhkuste osaks ka meelelahutusprogrammid, spaad ja kasiinod. 18. sajandi lõpust kuni 19. sajandi alguseni levisid rannakuurordid üle kogu Euroopa ning kõikjal Ameerika Ühendriikides. Seejärel kogusid need populaarsust Okeaanias, Lõuna-Aafrika ja Ladina-Ameerika maades ning jõudsid lõpuks ka Aasiasse.

Aja jooksul toimusid nii rannapuhkuse keskkonnas, regulatsioonides kui ka moes muutused, mis olid tingitud sellest, et rannapuhkus ei tähendanud enam teraapiat, vaid eesmärgiks oli pigem lõõgastumine ja päevitamine. Rannad ja rannapuhkus omandasid tasapisi meelelahutuslikku ja positiivset tähendust, ent ka seda mitte alati. Rannikukuurordid andsid kohati alust mitmesuguste konfliktide tekkeks, millest üks oli rassiline alaväärtustamine. Näiteks olid Lõuna-Aafrikas mõned rannad mõeldud vaid valgele rassile. Islamimaades eraldati kohalike rannad turistide omadest, kuid seda pigem rahumeelsetel ning usu ja traditsioonidega seotud põhjustel. Sarnaselt Euroopaga arenesid merekuurordid ka Põhja-Ameerikas, ent need polnud pooltki nii läbimõeldud kui Suurbritannia kuurordid.

Põhja-Ameerika rannaturismi kohta hakati avaldama ülevaateid 1940. aastatel, mil uuriti esmakordselt spaade külastatavust. 1967. aastal viidi läbi ka üks uurimistöö terviseotsijatest Kagu-Ameerikas. Nendele kahele uurimistööle järgnenud uuringud on paraku olnud väga killustunud ning on pigem juhtumiuuringud, mis ei toetu varasemale kirjandusele. Uuringud on olnud rohkem seotud rahvusparkidega kui turismiuuringutega, sest paljud tuntud kuumaveeallikad Põhja-Ameerikas paiknevad nüüdseks rahvusparkideks kujunenud aladel, näiteks Arkansas Hot Springs, Yellowstone ja Banff.

Mõlemal pool Atlandi ookeani on tekkinud arvukalt teadlasi, kes on võrrelnud Euroopa ja Ameerika rannaturismi. Need kaks kontinenti ei arenenud isoleeritult, mistõttu on võimalik, et osadel Ameerika spaakultuuri aspektidel on euroopalikud juured.

Rannaturismi olemus ja eripära

Rannaturism on hooajaline turismiliik, mille peamine ressurss on rannad. Rannaturismi kvaliteet sõltub sellest, kuidas randasid väärtustatakse. Randade väärtustamine peab peegeldama turistide eelistusi ning olema kooskõlas jätkusuutliku arengu printsiipidega. Ainult nii on võimalik saavutada turistide rahulolu ja majanduslikku kasu.

Laias laastus saab rannad jagada kaheks:

• Reguleeritud rannad, kus maastikku on muudetud. Sinna on juurdepääsu parandamiseks rajatud teid ning pakutakse teenuseid nagu dušš, riietumiskabiinid jne.
• Reguleerimata, looduslikud rannad, kus on säilitatud looduslik maastik.

Rannaturismi kontekstis saab rannad jagada viieks:

• Eraldatud rannad, kuhu pääseb ainult jalgsi või paadiga. Asuvad ainult maapiirkondades ja väiksemate asulate lähedal.
• Maapiirkonna rannad, kuhu pääseb autoga, aga mitte ühistranspordiga.
• Kohalikud rannad, kuhu pääseb nii auto kui ka ühistranspordiga. Neid randu iseloomustab väike, kuid püsiv rahvahulk.
• Linnarannad, mis asuvad linnades. Neid iseloomustab suur rahvahulk.
• Kuurortrannad, mis kuuluvad hotellide juurde, põhilised kasutajad on hotelli külastajad. Kuurortrandades on palju teenuseid ja need võivad olla külastajatele tasulised.

Rannad on maailmas suur sissetulekuallikas. Näiteks on Horvaatia valitsus tundnud huvi randade optimaalsema kasutamise üle, et saavutada kaks suurt eesmärki: tõsta turistide rahulolu ja majanduslikku kasu. Selleks on loodud programm, et luua sihtrühmapõhiseid randasid: randu peredele, rannas paiknevaid linnapromenaade, meelelahutusega randu noortele, romantilisi randu, spordivõimalustega randu, randu surfaritele, sukeldujatele, adrenaliinirandu, nudistide randu, koerterandu, peorandu, looduslikke randu, kultuuri- ja kuurort- või hotellirandu.

Rannaturism on osa massiturismist, millel on nii positiivsed kui ka negatiivsed tagajärjed. Positiivsed tagajärjed on enamasti majanduslikud. Paljudele riikidele maailmas on turism väga kasulik, eelkõige Lõuna-Euroopa, Lähis-Ida, Aafrika, Kagu-Aasia ja Kesk-Ameerika riikidele. Turism loob töökohti ja on majanduslikult väga kasulik.

Rannaturismi negatiivseteks tagajärgedeks on keskkondlikud mõjud: looduskeskkonna hävimine ehitustööde pärast, liigne veekasutus, randade reostamine prügiga jt.

Rannaturism ja selle levik tänapäeva maailmas

Rannaturism on enamasti hooajaline ja sõltub suuresti kliimast. Rannaturism sai alguse Inglismaal, kust see levis edasi Lõuna-Prantsusmaale Vahemere äärde. Tänapäeval on see turismiliik levinud üle maailma, eriti soojema kliimaga piirkondades. Majutuse veebileht Expedia avaldas aruande, kus toodi välja kõige populaarsemad rannaturismi sihtkohad brittide seas 2016. aastal. Populaarseimad sihtkohad brittidele olid Austraalia ja Okeaania, Kariibi mere piirkond, Vahemeri, Lõuna-Aafrika ja ka Läänemeri.

Miks rannaturismi harrastatakse?

Randade olulisus on välja kujunenud ajaloo jooksul. Antiikajast kuni 18. sajandini on rannad tekitanud inimestes hirmu ja ärevust. Rand oli ohtlik, metsik loodus, kus juhtusid laevaõnnetused ja toimusid looduskatastroofid. 19. sajandi alguses hakkas see hoiak tasapisi muutuma: linnadesse tekkisid tööstusrajoonid ja rannad pakkusid võimalust nendest eemale saada. Rannad muutusid looduses olemise ja enese avastamise paikadeks. Kui varem tähendas rannas olemine vaesust ja abitust, siis nüüd tervist ja mõnu. Ingliskeelne sõna vacation tähendas varem sunniviisilist töölt puudumist, nüüd aga soovitud vaheldust.

Rannaturism Eestis

Eesti asukoha tõttu on siinse rannaturismihooaja pikkus väga piiratud ja jääb üldiselt kolme suvekuu sisse. Kõige populaarsemad rannas puhkamise sihtkohad 2011. aastal olid Pärnu linn ja maakond ning ka Ida-Virumaa, kusjuures Pärnu jagas Tallinnaga 20–29-aastaste seas lausa üleüldist külastatavuse esikohta. Kui keskmiselt on Eesti eri piirkondade siseturismi kõige suurem põhjus sugulaste ja tuttavate külastamine, siis Pärnu on siin sihtkohana erand. Ka Tallinn on oma mereäärse asukohaga arvestatav rannaturismi tõmbelinn ning ka sinna kogunetakse muu hulgas rannapuhkust nautima.

Kui võrrelda Eesti siseturistide eelistusi välisturistide eelistustega, siis esineb selge erinevus rannaturismi seisukohalt. Nimelt tuli eestlastel Eestis reisides rannas puhkamist ette lausa poole vähem kui välisturistidel Eestis reisides. Samas ainult ranna külastamise eesmärgiga reisimist üle Eesti oli eestlaste seas vaid natuke vähem kui välisturistide seas.

2013. aastal läbi viidud suviste sisereiside uuringu põhjal tuuakse välja, et 15–19-aastaste Eesti päritolu elanike levinuim tegevus sisereisidel oli rannas puhkamine, 20–29-aastaste seas rannas puhkamise populaarsus pigem vähenes.

Vaata ka

• Supelrand
• Ranniku- ja mereturism