Raggare
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2020) |
Raggare on 1950. aastate lõpus Rootsis alguse saanud subkultuur. Kuigi seda seostatakse peamiselt Rootsiga, on see levinud ka näiteks mujal Skandinaavias. Nimetus tuleb rootsikeelsest sõnast ragga, mis tähendab tõlkes "tüdrukuid peale võtma".
Raggare-kultuuri tekkele aitas kaasa Rootsi neutraliteet Teises maailmasõjas. Jäänud sõjategevusest puutumata, oli Rootsis juba 1940. aastate lõpus erinevalt näiteks Suurbritanniast täiesti korras infrastruktuur, ning tänu majanduskasvule ja Marshalli plaanile, said isegi töölisklassi noored endale lubada autosid, Elvis Presley vinüüle ja kinopileteid James Deani filmidele. Rootsi töölisnoored seostasid USAd lootuse, unistuste ja modernsusega.[1]
Esimesed raggare'd olid 1950-ndate lõpu Rootsi töölisklassi noored. Raggare mõjuks on paljugi 1950ndate Ameerika popkultuur – James Deani filmid, näiteks "Põhjuseta mässaja", ning ka näiteks "American Graffiti". Raggarid tegutsesid peamiselt nädalavahetustel, alates reede õhtul tööpäeva lõpust kuni pühapäevani, kuna neil oli autode jaoks vaja tööl käia.
Raggare'de kohustuslik element on 1950.–1970. aastate Ameerika autod. Rootsis on kõige levinumaks raggare'de autoks (raggarbil) 1960ndate Pontiac Bonneville – neid on Rootsis palju, odavalt saada, ning nendes on palju ruumi, et raggare'd oma sõpradega saaksid kruiisida. Mõnikord on raggare'sid seostatud hot-rodderitega, kuid erinevalt Ameerika hot-rodderitest, kes oma autosid palju tuunivad, Rootsi raggare'd seda üldiselt tegema ei pea, kuna Rootsis on Ameerika auto ka tehasekonditsioonis muudest autodest palju silmapaistvam. Mõned raggare'd sõidavad ka selle perioodi Euroopa autodega, näiteks Opel Rekord P2 on populaarne, kuna see meenutab 1950ndate Cadillace. Raggare'dele on omane ka 1950-ndate rock'n'roll-muusika, näiteks Elvis Presley, Buddy Holly ja muud.
Tänu raggare'dele on Rootsis palju rohkem restaureeritud 1950ndate Ameerika autosid kui USAs endas, ning kuigi 1958. aastal müüdi Rootsis vaid kaks selle mudeliaasta Cadillaci kabrioletti, on tänapäeva Rootsis neid tänu raggare'dele nüüd üle 200. Tänagi tuuakse Rootsisse igal aastal umbes 4000–5000 vana Ameerika autot.
Raggare'de riietus ühtis paljugi 1950ndate rockabillydega: teksapüksid, valge T-särk, nahktagi või teksajakk ja kauboisaapad. Lisaks olid neil ka oma stiilis soengud, mida tehti Brylcreemi või mõne muu pumatiga. Raggare'de sümboliks on ka Konföderatsiooni lipp.
Rootsi meedia ei kujutanud raggare'sid just positiivses valguses – neid seostati alkoholi, kakluste, kihutamise ja tagaistmel seksimisega. Kuigi raggare'd olid suured pidutsejad ja tarbisid palju kanget alkoholi, oli üheks nende kirjutamata reegliks, et purjus peaga ei sõideta.[2] Hiljem sattusid raggare'd tihti ka kaklustesse hipide ja punkaritega, millest laulis Rootsi punkbänd Rude Kids 1978. aasta laulus "Raggare is a Bunch of Motherfuckers". Kui inglise punkbänd Sex Pistols esines Stockholmis 28. juulil 1977, ootasid raggare'd kontserdisaali ees kontserdilt lahkunud noori tüdrukuid, kellel olid haaknõelad läbi põskede torgatud, ja tõmbasid need välja. Sex Pistolsi liikmed ise jõid samal ajal õlut, ning kuulnud sellest juhtumist, tahtis basskitarrist Sid Vicious minna välja raggare'dega kaklema, keegi soovitas ka raggare'dest limusiiniga üle sõita. Juhtum lõppes nii, et ürituse korraldaja kutsus politsei. Rude Kidski oli sunnitud ära jätma ühe väljamüüdud kontserdi, kuna kohalikul politseil polnud piisavalt inimjõudu, et raggare'sid eemale hoida. Ühe nende Stockholmis toimunud kontserdi ajal oli raggare'de ohjeldamiseks vaja seitse politseiautot. Kui 1977. aastal pidi Helsingborgi lähedal Klippani väikelinnas, mis oli raggare'de kants, esinema inglise punkbänd The Stranglers, ründasid neid umbes 400–500 raggare't, saagides mootorsaagidega enne kontserti katki nende instrumendid. Seepeale viskas bändi tuurimeeskond raggare'de autosid Molotovi kokteilidega. Taas pidi politsei sekkuma, ning The Stranglers eskorditi Rootsist välja. Järgmisel korral neid Rootsi ei lastud, kuna Rootsi võimud teatasid, et pole võimelised nende eest vastutust võtma.[3]
Raggare'd tegutsevad veel praegugi, kuid erinevalt 1950.–1960. aastatest, kui raggare'd olid peamiselt noored mehed, siis tänased raggare'd on rohkem keskealised. Siiski on raggare-kultuuris säilinud väikelinnade ja töölisklassi päritolu.