Enn Pirrus

Enn-Aavo Pirrus (24. november 1935 Tartu – 8. oktoober 2016 Tallinn^[1]) oli eesti geoloog.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta õppis Tartu 4. Mittetäielikus Keskkoolis, lõpetas Tartu I Keskkooli 1954 ning Tartu Riikliku Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna geoloogilise kaardistamise ja maavarade otsimise erialal 1959; Eesti NSV TA aspirant 1962–1965. Osales ühisekspeditsioonidel Nõukogude Liidus ja Poolas. Geoloogia-mineraloogiateaduste kandidaat 1966; vanemteadur (petrograafia, litoloogia ja mineraloogia) 1974; geoloogia-mineraloogiateaduste doktor 1989 (VSEGEI, Üleliiduline Geoloogia Instituut, Leningrad, kinnitus 1990).

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti NSV / Eesti TA Geoloogia Instituudi vaneminsener 1959–1960, nooremteadur 1960–1962, 1965–1970, vanemteadur 1970–1974, litoloogia sektori juhataja 1974–1992, peateadur 1992. TTÜs 1992–2002: mäeinstituudi rakendusgeoloogia professor 1992–2002, õppetooli juhataja 1992–2001, emeriitprofessor 2002. aastast, rakendusgeoloogia õppetooli erakorraline vanemteadur (episooditi) 2002. aastast.

Teadustöö põhisuunad[muuda | muuda lähteteksti]

Litoloogia, settekivimite mineraloogia ja geokeemia, meteoriidikraatrite geoloogia, loodushoid, savikasutus, suurte rändrahnude levikuiseärasused, maavarakasutus. Avaldanud üle 140 teaduspublikatsiooni, 3 õpikut ja üle 120 populaarteaduslikku artikli. Tema juhendamisel on kaitstud 2 kandidaadi-, 4 magistri- ja 2 doktoriväitekirja.

Teaduskorralduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Osales Balti litoloogiakomisjoni, Balti-Valgevene geokeemiasektsiooni, NSV Liidu meteoriitide komitee, Eesti stratigraafiakomisjoni töös. Oli ajakirjade Eesti Loodus ja Eesti TA Toimetised. Geoloogia toimetuskolleegiumi liige. Teadustegevus Eesti Geoloogia Instituudi petroloogia ja mineraloogia laboratooriumis. Eesti Loodusuurijate Seltsi (a-st 1959), Eesti Geoloogia Seltsi, Eesti Looduskaitse Seltsi (ELKS), Eesti TA looduskaitse komisjoni, Eesti Teadlaste Liidu ja Tallinna Teadlaste Maja liige. Andis suure panuse loodushoidu ja selle propageerimisse, tema juhtimisel koostati “Eesti ürglooduse raamat” (geoloogiliste loodusmälestiste üleriigiline andmebaas, alustatud 1990).