Partitsioon

Allikas: Vikipeedia

Partitsioon ehk sektsioon on arvutisüsteemi kõvaketta või muu välismäluseadme loogiliselt määratletud osa, millel on muudest sama mäluseadme partitsioonidest sõltumatu failisüsteem. Partitsioonid võtavad enda alla järjestikuse ala plokkidest/sektoritest (üks sektor on reeglina 512 baiti). Iga selline sektsioon toimib nagu ta oleks iseseisev kõvaketas ning seega ühe partitsiooni piires tehtavad operatsioonid ei mõjuta kuidagi teistel partitsioonidel olevaid andmeid. Partitsioone on võimalik luua puhtalt tarkvaraliste vahenditega.

GParted - Populaarne tarkvara kõvaketta partitsioneerimiseks

Mitme partitsiooni plussid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enam kui ühe partitsiooni loomisel on mitmeid eeliseid:

  • Operatsioonisüsteemi ja muu tarkvara eraldamine kasutaja failidest. See võimaldab varundada (või kloonida) eraldi kettakujutise ainult op. süsteemist ja installeeritud tarkvarast.
  • Tihedamini kasutatavad programmid ja nende andmed asuvad üksteisele lähemal.
  • Võimaldab multibuutimist, st. kasutaja võib ühes arvutis omada rohkem kui ühte operatsioonisüsteemi. Näiteks saab ühele kõvakettale, kuid erinevale partitsioonile paigaldada Linux, Mac OS X, Microsoft Windows või mõne muu op. süsteemi ning arvuti käivitades siis valida, millist neist kasutada.
  • Võimalus hoida süsteemi vahemälu- ja logifailid teistest failidest eraldi, kuna need võivad kiiresti suureneda ning niimoodi failisüsteemi täita.
  • Failide isoleerimine muudab võimalikuks operatsioonisüsteemide vahetamise, jättes alles kasutaja failid (mis on eraldi partitsioonil). Kasulik ka juhul kui ühes failisüsteemis tekib viga – see ei mõjuta teisi failisüsteeme teistel partitsioonidel.
  • Väiksemad failisüsteemid võivad oluliselt tõsta arvuti üldist jõudlust. Näiteks suured kõvakettad ainult ühe NTFS failisüsteemiga omavad väga mahukat MFT-d (Master File Table) ning üldjuhul võtab selle lugemine rohkem aega kui väiksemate partitsioonide MFT-de puhul.
  • Eraldi kettaruum operatsioonisüsteemile ja saalesektsioonile.
  • Luues vaid ühe partitsiooni ning väiksema kui kogu kõvaketta suurus, väheneb kõvaketta lugeja pea ümberpositsioneerimisest tingitud viivitus[1] ning see omakorda suurendab sellelt lugemise kiirust. Samuti vähendab see tehnika aega, mis kulub tavapäraste süsteemi diagnostika tööriistade, nagu näiteks Check Disk, kasutamiseks.


Mitme partitsiooni miinused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võrreldes ühe partitsiooniga on mitme partitsiooni loomisel ka omad nõrgad kohad:

  • Suurendab ketta killustatust sest see vähendab järjestike vabade blokkide keskmist suurust igal partitsioonil.
  • Vähendab kasutatavat ketta kogumahtu kuna operatsioonisüsteem peab koopia tegema iga partitsiooni jaoks selle failisüsteemi administreerimise piirkondadest.
  • Vähendab kõvaketta jõudlust juhul kui failid, mis asuvad eraldi partitsioonidel, on tihti ja samaaegselt kasutuses. Kõvaketta lugeja/kirjutaja pea peab liikuma niimoodi edasi-tagasi erinevate ketta alade (partitsioonide) vahel.[2][3] Samuti ei ole kõvaketta optimiseerijatel võimalik liigutada sageli kasutatavad failid üksteisele lähemale, mis vähendaks ketta lugeja liikumise vahemaad. Failid saab liigutada oma partitsiooni piires üksteisele küll lähemale, kuid need ketta piirkonnad, kus partitsioonid asuvad, jäävad ikka üksteisest kaugele. See tehnika ei oma tähtsust kui tegu on SSD ketastega kuna neil puuduvad liikuvad osad nagu elektromagnetketas ja lugeja.
  • Võib võimatuks muuta suurte failide kõvakettale salvestamise isegi kui kettal on kokku piisavalt vaba mälu.[4] Näiteks kui kettal on kaks partitsiooni, mõlemal 20 GB (kokku seega 40 GB) vaba ruumi, siis 25 GB suuruse faili salvestamine sellele oleks võimatu. Kui samal kettal oleks vaid üks 40 GB suurune partitsioon, siis ei oleks antud toiming probleem.
  • Vähendab võimalusi failide teisaldamiseks ning paneb piirangud olemite linkimiseks. Näiteks Unix-i failisüsteemid ja NTFS failisüsteem lubavad linkimist ainult sel juhul kui fail ja sellele viitav link asuvad samal partitsioonil.[5] Lisaks, Windowsi puhul on võimalik viidata teise partitsiooni failile vaid siis, kui teekonnas on määratud selle partitsiooni täht. Ajaga aga võivad tähed muutuda (ketaste või partitsioonide lisamisel ja muutmisel) ning siis annab selline link veateate.


Partitsioonide tüübid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kogu PC kõvaketta (HDD) mäluruumi saab jaotada maksimaalselt neljaks põhipartitsiooniks või teisel juhul kolmeks põhipartitsiooniks ning üheks laiendatud partitsiooniks. 16-baidiste sissekannetena moodustavad need partitsioonitabeli, mis asub põhi-alglaadekirjes ehk MBR-s (Master Boot Record). Infot partitsiooni tüübi kohta hoitakse 1-baidilise koodina selle partitsioonitabeli sissekandes. Mõned koodid (näiteks 0x05 ja 0x0F) võivad näidata laiendatud partitsiooni olemasolu. Enamikku neist kasutab alglaadimishaldur, mis kontrollides partitsioonitabelit otsustab, kas partitsioon sisaldab failisüsteemi, mida saab kasutada andmete lugemiseks või kirjutamiseks.

Ketta partitsioonide tüübid

Põhipartitsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhipartitsioon sisaldab ühte failisüsteemi. DOS-i ja kõikide Microsoft Windowsi opsüsteemide puhul pidi see „süsteemi partitsioon“ olema alati esimene partitsioon. Kõik Windows operatsioonisüsteemid alates Windows 95-st ja edasi, võivad paikneda peaaegu igal partitsioonil, kuid alglaade failid nagu io.sys, bootmgr, ntldr jne. peavad olema esimesel partitsioonil. Samuti võivad muud tegurid (näiteks BIOS) nõuda, millisel partitsioonil asub peamine operatsioonisüsteem. Põhipartitsiooni tüübi kood vastab kas oma failisüsteemile (näiteks kood 0x07 tähendab NTFS või HPFS failisüsteemi), või osutab, et partitsioonil on muu otstarve (näiteks kood 0x82 osutab tavaliselt Linux swap sektsioonile). Erinevate DOS ja Windows operatsioonisüsteemide ning nendega kaasnenud piirangute tõttu on FAT16 ja FAT32 failisüsteemidel palju partitsioonitüübi koode. Linux op. süsteem võib ära tunda mitmeid erinevaid failisüsteeme (ext4, ext3, ext2, ReiserFS jne.), kuid kasutusel on ikkagi sama partitsioonitüübi kood (0x83 ehk Linux-i algne failisüsteem).

Laiendatud partitsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ühel kõvakettal (HDD) võib olla ainult üks laiendatud partitsioon. Selle partitsiooni saab jaotada omakorda mitmeks loogiliseks partitsiooniks. DOS ja Windows süsteemide puhul võib igale loogilisele partitsioonile määrata ka tähe, tähistamaks ketast.


Partitsioneerimise skeemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

DOS, Windows ja OS/2[muuda | redigeeri lähteteksti]

DOS, Microsoft Windows ja OS/2 puhul on levinud viisiks kasutada aktiivse failisüsteemi jaoks ühte põhipartitsiooni, mis sisaldab operatsioonisüsteemi, rakendusi, swap-faili, kõiki utiliite ja kasutaja faile. Windowsi arvutitel on esialgsete seadete järgi tavaliselt täht C: määratud selle põhipartitsiooni tähiseks. Samal kettal võivad olla ka teised partitsioonid, mis võivad, aga ei pruugi olla ketastena nähtavad (näiteks taastamise või diagnostika tööriistadega partitsioonid). Microsofti ketta tähised ei ole üksüheses vastavuses partitsioonidega. See tähendab, et partitsioone võib ola rohkem kui on kettatähti. Microsoft Windows 2000, XP, Vista ja Windows 7-ga on kaasas kettahaldamise programm (Disk Management), mis võimaldab luua, kustutada ning muuta FAT- ja NTFS-failisüsteemidega partitsioone. Windows Vista ja Windows 7 kettahaldamise programm Windows Disk Manager kasutab partitsioneerimisel uut skeemi, mis ei ole ühilduv Windows 2000, XP, OS/2, DOS ja paljude teiste operatsioonisüsteemidega.

Unixi-põhised süsteemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Unixi-põhistel ja Unixi-laadsetel operatsioonisüsteemidel nagu GNU/Linux, OS X, BSD ja Solaris on võimalik kettaseadmel kasutada mitut partitsiooni. Iga partitsiooni saab vormindada failisüsteemiga või kasutada seda swap-partitsioonina. Mitme partitsiooni puhul on võimalik kataloogidele /tmp, /usr, /var või /home määrata igale oma failisüsteem. Sellisel skeemil on mitu eelist:

  • kui üks failisüsteem muutub vigaseks, ei mõjuta see sellest failisüsteemist/partitsioonist väljaspool olevaid andmeid. Sel viisil minimeeritakse andmekadu;
  • teatud failisüsteemid saab luua erinevate parameetritega. Näiteks saab keelata read-only või setuid failide käivitamise;
  • programmid, mis kiiresti kogu ketta mahu enda alla võtavad, ei täida kriitiliselt tähtsaid failisüsteeme.

Tavaliselt on GNU/Linux süsteemides algseadete järgi kasutusel kaks partitsiooni - üks, millel on failisüsteem kaustaga „/“ (juurkataloog) ja teine on swap-partitsioon. OS X süsteemide puhul ei ole algseadete järgi kasutusel swap-partitsiooni. Selle asemel on sarnaselt Windowsiga üks partitsioon kogu failisüsteemi ja swap-faili jaoks. Solaris süsteemis kutsutakse mõnikord partitsioone lõikudeks (vihje koogi lõikamisele mitmeks lõiguks). Termin „lõik“ on kasutusel FreeBSD operatsioonisüsteemis viitamaks põhi-alglaadekirjele, et vältida segamini ajamist FreeBSD disklabel-põhise skeemiga.

GRUB alglaadehalduri menüü kolme erineva Ubuntu ja ühe Windows Vista valikuga

Multi- ja segabuutimisega süsteemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Multibuut-süsteem on arvuti, mille kasutajal on võimalik alglaadida ühte kahest või enamast operatsioonisüsteemist, mis asuvad erinevatel mäluseadmetel või erinevatel partitsioonidel aga samal mäluseadmel. Selliste süsteemide puhul antakse arvuti käivitamisel valik, millist operatsioonisüsteemi soovitakse käivitada (vaid ühe op. süsteemi saab korraga käivitada). Ei tohi multibuutimist segamini ajada olukorraga, kus juba jooksvas operatsioonisüsteemis käivitatud virtuaalmasinas jooksutatakse sama või erinevat operatsioonisüsteemi. Näiteks Windows 7 peal töötavas virtuaalmasinas töötab hoopis operatsioonisüsteem Ubuntu.

GUID partitsioonitabel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Globally Unique IDentifier (GUID) partitsioonitabel on osa Unified Extensible Firmware Interface (UEFI) standardist, mida paljud operatsioonisüsteemid nüüd toetavad.

Partitsiooni taastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõvaketta partitsiooni kustutades eemaldatakse selle sissekanne partitsioonitabelist ning andmed ei ole enam ligipääsetavad, kuid püsivad sellest hoolimata kõvakettal kuni need üle kirjutatakse. Spetsiaalsed programmid (näiteks TestDisk, MiniTool Solution Partition Wizard ja gpart) on võimelised lokaliseerima eemaldatud/kadunud failisüsteeme ning vastavaid partitsioone taaslooma. Mõned kettahaldamise programmid võivad kustutatud partitsiooni esimesed sektorid üle kirjutada. Näiteks partitsiooni kustutamisel kirjutab Windows Disk Management üle partitsiooni esimese sektori (suhtelise sektori 0), enne kui eemaldab selle. Siiski on võimalik taastada FAT32 või NTFS partitsioone kui tagavara buut-sektor on alles.


Tihendatud kettad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõvakettaid saab tihendada ehk kokku pakkida, saades sel moel lisaruumi. DOS-i ja varaste Microsoft Windowsi üpsüsteemidega kasutati programme nagu Stacker (DR-DOS v.a 6.0), SuperStor (DR-DOS 6.0), DoubleSpace või DriveSpace (Windows 95). Ketta tihendamiseks loodi väga suur fail partitsioonile, kus säilitati ketta andmeid. Arvuti käivitades määrati sellele osale eraldi täht. Segaduse vältimiseks vahetati tavaliselt tähed originaal partitsiooni ja tihendatud ketta vahel nii, et tihendatud ketta täheks jäi C: ja tihendamata sai järgmise kasutamata tähe. Viimasel ajal on ketaste tihendamise vahendite kasutamine kõvasti vähenenud.


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Schmid, Patrick; Roos, Achim (5. märts 2009). "Accelerate Your Hard Drive By Short Stroking". Tomshardware.com. Vaadatud 24.10.2012.
  2. Kozierok, Charles M. (17. aprill 2001). "Partitioning and Volume Position". Pcguide.com. Vaadatud 24.10.2012.
  3. Blake, Ken. "Understanding Disk Partitioning". Computorcompanion.com. Vaadatud 24.10.2012.
  4. Smith, Roderick W. (2000-03-01). The Multi-Boot Configuration Handbook. QUE, 178. ISBN 0-7897-2283-6. Vaadatud 2012-10-24. 
  5. "CreateHardLink function". Microsoft (16. aprill 2013). Vaadatud 19.06.2013.


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]