Parmenides
|
See artikkel räägib filosoofist; Platoni dialoogi kohta vaata artiklit Parmenides (Platon). |
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Parmenides (umbes 540 – 480 eKr) oli vanakreeka filosoof, kelle kodulinnaks oli Elea linn Suur-Kreekas (praegune Velia linn Lõuna-Itaalias) ja keda loetakse vastavalt oma kodukohale eleaatide koolkonda kuuluvaks ning klassifitseeritakse eelsokraatikuks, nagu kõiki Sokratesele ajalooliselt eelnevaid filosoofe.
Parmenidest peetakse teoreetilise filosoofia rajajaks ja arvatakse, et ta oli Xenophanese õpilane.
Tema filosoofilisest teosest, mille pealkirjaks olevat olnud "Peri physeōs" ("Loodusest" või ka "Loomusest"), on säilinud kümmekond fragmenti (kokku umbes 150 rida). Teos on kirjutatud luulelis-mütoloogilises vormis ja koosneb kolmest osast, millest esimene on eelkõne (prooimion), kus autor laseb enda poole pöörduda jumalannadel, Themisel ja Dikel, ning lausuda juhatussõnad mõtlemise teel käimiseks, teine osa käib tõe (aletheia) kohta olles mõtlemise ainuõige tee ja kolmas käib näivuse/arvamuste (doxa) kohta, mis on mõtleja silmis "kahepäiste" ja ekslike surelike tee. Arvatakse, et eelkõnest on suurem jagu säilinud, kuid ülejäänud fragmendid on katkendlikud ja annavad võimaluse Parmenidese mõtlemist väga mitmel viisil rekonstrueerida.
Parmenidese arvates on ainuke asi, mida on võimalik ilma endaga vastuollu minemata ütelda: "Olev on ja olematut ei ole." Selle eelduseks on, et olev on muutumatu ning sellest tulenevalt hävimatu, igavene ja liikumatu, kuna selleks, et muutumine oleks võimalik, peaks olema ka midagi muud peale oleva (muutumine eeldab algseisundi saamist mitteolevaks ja uue seisundi ehk vast mitteolnu saamist olevaks), mis on aga võimatu, kuna kõik, mis pole olev, on mitteolev, mitteeksisteeriv. Tegemist on äärmusliku "loogilise" väitega, mis lähtub vasturääkivuse välistatusest kui ühest loogika põhilisest printsiibist, mille esmasõnastajaks võib Parmenidest teatud mõttes pidada, kuigi loogika kui valdkond tekkis märksa hiljem. Parmenidese loogikat pole ka sisu poolest õige pidada väga sarnaseks abstraktse või formaalse loogikaga, tegemist on pigem iselaadse "füüsilise loogikaga" (Aristoteles nimetabki kõiki eelsokraatikuid "füsioloogideks").
Sellisest "oleva olemisest" lähtuvalt saab Parmenidesele omistada arusaama, et kõik, mis meeltega tajutavas maailmas muutub, tekib, hävib, liigub, on vaid näivus, meelepete, illusioon. Tõde oleva kohta saab seega teada ainult mõtlemise vahendusel: "Ju seesama mõtelda ongi ning ollagi."
Hiljem püüti tema teooriat nii kummutada (Protagoras) kui ka kaitsta (Zenon Eleast). Parmenidese maailmamõistmine pani Aristotelese väitel hiljem aluse atomistide koolkonnale, kes arvasid olevat leidnud lahenduse, kuidas mitteolev siiski olla võib ja samastasid mitteolevaga tühjuse, kuna olevaga samastasid nad jagamatud aineosakesed (aatomid).
Parmenidese mõtlemise kõige tuntum ja püüdlikum edasiarendaja on Platon ning läbi Platoni filosoofia on Parmenidese mõtlemisel olnud suur mõju kogu lääne filosoofia ajaloole. Parmenides on ka Platoni samanimelise dialoogi nimitegelane.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- "Filosoofia ajalugu", I köide: antiik- ja feodaalühiskonna filosoofia. Tõlkinud Rudolf Kulpa. RK Teaduslik Kirjandus, Tartu 1947, lk 76–86
- Klaus Held. Heraklit, Parmenides und der Anfang von Philosophie und Wissenschaft. Eine phänomenologische Besinnung, Berlin/New York 1980, ISBN 3-11-007962-3.