Parmenides (Platon)

Allikas: Vikipeedia

"Parmenides" on antiikfilosoof Platoni dialoogi vormis filosoofiline teos, mis kannab tuntud eelsokraatilise filosoofi Parmenidese nime.

"Parmenides" kuulub Platoni hiliste või keskmiste dialoogide hulka ja on tuntud selle poolest, et sisaldab Platoni kriitilisi märkusi ideedeõpetuse aadressil, mida Platon näib olevat pooldanud alates dialoogist "Phaidon" ja millel põhineb "Politeia" ontoloogia.

Süžee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teos on oma vormi poolest antud edasi kellegi Kephalose (see ei ole dialoogis "Riik" osalev Kephalos) jutustusena. Ta jutustab, kuidas ta koos sõpradega Klazomenaist Ateenasse jõudes kohtas Adeimantost, kes oli Zenoni sõbra Pythodorose sõber ning viimaselt kuulnud ammu (umbes 449 eKr) aset leidnud Parmenidese, Zenoni ja Sokratese kohtumisest Ateenas. Klazomenailased ja ateenlased läksid koos Antiphoni koju ning kuulsid temalt kunagise jutuajamise sisu, nagu selle oli edasi andnud Zenon.

Jutuajamise raamistikuks on Zenoni noorusajakirjutis, mida too polnud küll avaldanud, kuid mis oli tema tahtest hoolimata avalikuks saanud. Dialoogis osutatakse, et Zenon on just lõpetanud oma Parmenidese õpetust kaitsva traktaadi ettekandmise ning Sokrates esitab selle kohta täpsustava küsimuse ning saades Zenonilt kinnituse, et ta on probleemist korrektselt aru saanud, asub Sokrates sellele lahendusi pakkuma, kusjuures Zenon tõmbub vestlusest tagasi ning põhirolli võtab Parmenides, kes on Zenoni ettekande lõpuks jalutamast naasnud.

Vastavalt sellele kaitseb dialoogi esimeses osas (126a-137b) poisiohtu Sokrates ideedeõpetust, andes ebakindlaid vastuseid filosoofia isakujuks oleva Parmenidese tõstatatud küsimustele. Küsimuste arutamise raames tehakse läbi ka hiljem Aristotelese poolt Platonile ette heidetud kolmanda inimese argument.

Dialoogi teine ja mahukam osa (137c-166c) aga sisaldab Parmenidese poolt läbi viidud "dialektilist harjutust", mis tegeleb eleaatlike ontoloogiliste eelduste üksikasjalikult järeldava lahti-mõtestamisega, kaaludes eeldusi, et üks on ja üks pole, ning vaadeldes, mis tuleneb sellest eri kombinatsioonides nii ühe enda kui teiste jaoks. Harjutuse ajal on Parmenidese vestluspartneriks seltskonna noorim, Sokratese kaaslane nimega Aristoteles (st mitte tuntud filosoof Aristoteles).

Kuigi Parmenides ütleb dialoogis, et see harjutus peaks Sokratesele selgitama, kuidas ideedeõpetust ilma filosoofia vastu eksimata kaitsta, pole tänapäevani dialoogi tõlgendajate hulgas siiski üksmeelt, mil viisil too harjutus seda ülesannet täita võiks.

Eestikeelne tekst[muuda | redigeeri lähteteksti]

126a

Kephalos: Kui olime jõudnud oma kodust Klazomenaist [ Ateenasse], kohtasime agoraal Adeimantost ja Glaukonit. Adeimantos haaras mul käest ja ütles: "Tere tulemast, Kephalos, kui sa vajad siin midagi, mis meie võimuses on, siis anna teada."

"Aga just sellepärast ma siin olengi," vastasin mina, "et mul on teilt midagi tarvis."

"Kas sa ütleksid siis, mida sul tarvis on," lausus ta.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]