Pakktee
Pakkteedeks nimetatakse vanimaid säilinud inimkätega rajatud teid, mis on okstest, hagudest või palkidest rajatud teed ehk soosillad.[1] Soodesse rajatud pakkteed olid kahe-kolmemeetristest palkidest (pakkudest) või ka roigastest laotud. Vahel olid palkide all ka tugilaagid, teed võisid olla kahekihilised ja mõnel juhul ka kivisillutisega kaetud. Tihti kasutati vanema pakktee hästi säilinud materjali uuema tee ehitamiseks.[2]
Pakktee võis olla ehitatud eesmärgiga rajada otsem teelõik, mida saaks koormaga läbida. Teine põhjus peitus sagedastes sõdades ja rüüstamistes, mille käes maarahvas kannatas. Selleks, et oma elu ja vara rüüstajate käest päästa, pagesid inimesed soosaartele, kuhu kiiresti jõudmiseks laoti sohu roigastest või palkidest salateed.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Vanemad Eestist leitud pakkteed on pärit muinas- ja keskajast. Salateed võeti kasutusele juba muinas- ja varakeskajal, kui sõjakäikude peamine eesmärk oli rüüstamine ja saagi kogumine. Väljakaevamiste ja leidude süsinikdateeringu järgi on kindlaks tehtud, et sooteid uuendati ja kasutati veel Liivi sõja ja sellele järgnenud Rootsi-Poola sõdade aegadel. Siis rüüstasid maapiirkondi lisaks sõjasalkadele veel arvukad röövlijõugud.[2] Eesti seni teadaolevaist vanim, Kata Heinasoo sootee Tuhala lähedal pärineb 3.–4. sajandist pKr.
Pakkteed rahvapärimuses[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti rahvapärimuses on mitmeid lugusid, mis sisaldavad soosaarte ja sooteede temaatikat. On meenutusi vanadest salateedest pelgupaikadesse ja pärimusi, mille järgi vaenlased või pargiajajad sohu eksitati. Rahvapärimuste vanust on raske hinnata, kuid jutud pargiajajatest (ka pardiajajad) kuuluvad ilmselt Põhjasõja aegadesse, mil Vene väejuht Šeremetev oma ratsasalkadega Eesti- ja Liivimaad rüüstas.
Pakkteed Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis on pakkteid leitud:
- Lehu Suursoos Pärnumaal [3]
- Aulepas Läänemaal [4]
- Mustamäel Tallinnas [5]
- Luusaarel Lääne-Virumaal [6]
- Viraksaarel Järvamaal [7]
- Kata Heinasoos Harjumaal [8]
Eesti muistsete pakkteede seisukorda on halvendanud soode kraavitamine ja kuivendamine. Happelises rabavees säilib orgaaniline materjal hästi. Õhu kätte sattudes palgid pehkivad ja tee hävib, seepärast tuleb teha päästekaevamisi, et selliste teede muinsusväärtust selgitada.
Pakkteed mujal maailmas[muuda | muuda lähteteksti]
Pakkteid on rajatud ja leitud Põhja-Euroopas, kus esineb või on esinenud rabasid, näiteks Hollandis, Saksamaal, Briti saartel ja Skandinaavias.
Inglismaa teadaolevalt vanim pakktee avastati Londonis. Sealse Belmarshi vangla juurdeehituse käigus leiti tee jäänused 4,7 meetri sügavuse pinnasekihi alt. Tee rajati umbes 4000 eKr.[9] Tee on seega ligikaudu 500 aastat vanem kui Stonehenge.
Pakktee, mis asub Saksamaal Campemooris, on veelgi vanem – see rajati umbes 4550 eKr. Leiukohta on uuritud mitmel korral ja sealt on leitud eri vanuses pakktee lõike.[10] Leedu vanim teadaolev pakktee on 1. sajandil läbi soo rajatud varjatud ligipääsutee Kernavė linnusesse.[11]
Muud nimetused[muuda | muuda lähteteksti]
- pakk-tee
- roigastee
- soosild
- sootee
- salatee
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kultuurimälestiste riiklik register, pakkteede üldinfo
- ↑ 2,0 2,1 Kultuurimälestiste riiklik register, pakkteede passid
- ↑ Kultuurimälestis 11822
- ↑ Kultuurimälestis 10055
- ↑ Kultuurimälestis 2630
- ↑ Sooradadel Juhan Lepasaar, Tartu, 2011
- ↑ Kultuurimälestis 9725
- ↑ Eesti Maanteemuuseum
- ↑ Early Neolithic Trackways in the Thames Floodplain at Belmarsh, London Borough of Greenwich,Borough of Greenwich, Diccon Hart jt. The Prehistoric Society, 2015
- ↑ Ursula Dieckmann, Untersuchungen zu Aufbau und Lage der neolithischen Bohlenwege 31 (Pr) und 32 (Pr) im Campemoor, Paläoökologische Untersuchungen zur Entwicklung von Natur- und Kulturlandschaft am Nordrand des Wiehengebirges, Heft 4, 1998, lk.67–71
- ↑ Valter Lang. "Baltimaade metalliaeg". Õppematerjale. Tartu, 2003. Ptk Noorem rauaaeg Lätis ja Leedus/ Leedu/ Linnused. Vaadatud 24.07.2020.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Mati Mandel, Pakktee Suursoos, Eesti Loodus nr 9, 1976, lk 605–606
- Ain Lavi, Eesti vanadest sooteedest, Eesti Arheoloogia Ajakiri nr 2, 1998, lk 65–92