Paderborni piiskopkond

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Saksa-Rooma riigi vürstkonnast, Rooma katoliku kiriku peapiiskopkonna kohta vaata Paderborni peapiiskopkond.

Lipp
Vapp
Alam-Reini-Vestfaali ringkonna kaart umbes aastal 1560,
Paderborni vürst-piiskopkond punasega esile toodud.

Paderborni vürst-piiskopkond (saksa keeles Fürstbistum Paderborn) oli Saksa-Rooma riigi vürstkond aastatel 1281 kuni 1802.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paderborni toomkirik umbes aastal 1891

Paderborni piiskopkond asutati aastal 799 paavst Leo III poolt. Alguses allus see Würzburgi piiskopile. Aastast 855 sai vaimulikkond õiguse piiskoppi valida. Piiskopkond hõlmas suure osa Lippest, Waldeckist ja ligi poole Ravensbergist.

Aastal 1180, kui Saksimaa hertsogiriik lõpetas olemasolu, läksid õigused, mida vana hertsogkond rakendas Paderborni üle, Kölni peapiiskopkond-kuurvürstkonnale. Kölni peapiiskoppide nõuded kujunesid välja 13. sajandil, peaaegu täielikult Paderborni kasuks. Bernhard II von Ibbenbüreni (1198–1204) ajal tuli piiskopkonna ülene foogtkond, mida 11. sajandi keskpaigast pidasid läänina Arnsbergi krahvid, tagasi piiskoppidele. See oli tähtis samm piiskoppide arenemisel ilmalikeks valitsejateks. Sellest ajast alates ei andnud piiskopid foogtkonda lääniks, vaid haldasid seda ise, ja olid ise ühe oma vaimulikuga valitsuses esindatud. Nad püüdsid edukalt saada kloostrite üleseid foogtkondi oma piiskopkonnas.

Piiskop Otto von Rietberg pidi võitlema Kölniga; aastal 1281, olles vaid piiskop-valija, sai ta keiser Rudolf I von Habsburgilt regaalid ja täieliku kohtuvõimu (välja arvatud kriminaalkohus). Pärast Kölni peapiiskopi kaotust Worringeni lahingus aastal 1288 said Paderborni piiskopid üha enam iseseisvaks, kuigi mitte üle terve piiskopkonna. Bernhard V (1321–41) rajas esimese territoriaalse põhiseaduse (Privilegium Bernhardi). Siiski pidi ta tunnistama Paderborni linna vabanemist oma kohtuvõimu alt. Heinrich III von Spiegel zum Desenberg (1361–80), ka Corvey abt, jättis oma vaimulikud ülesanded abipiiskopile; aastal 1371 taastas ta Paderbornis Burg Neuhausi. Simon II von Sternberg (1380–89) jagas piiskopkonna aadlike läänidele, kes pärast tema surma laastasid maa. Wilhelm I von Berg, valitud aastal 1399, püüdis heastada kurja, mis oli tekkinud eelpoolmainitud läänidest, kuid kui aastal 1414 huvitus ta vabaks jäänud Kölni peapiiskopi kohast, valis toomkapiitel tema äraolekul Dietrich III von Moersi (1415–63). Dietrichi, kes oli ka Kölni peapiiskop, sõjad tõid piiskopkonnale raske võlakoorma; sel ajal laastati Paderborni piiskopi läänid koos Soesti linnaga (1444–49).

Erich von Braunschweig-Grubenhageni (1502–32) ajal sai reformatsioon piiskopkonnas tugipunkti, kuigi piiskop jäi kirikule ustavaks. Hermann II von Wied (1532–47), ka Kölni peapiiskop, püüdis lisada uut õpetust nii Paderbornis kui ka Kölnis, kuid tema vastu olid kõik klassid. Lippe, Waldecki ja Pyrmonti krahvkonnad, piiskopkonna osa Ravensbergi krahvkonnas ja enamus praostkondi Weseri paremal kaldal muutusid protestantlikeks.

Heinrich IV von Sachsen-Lauenburg (1577–85) oli luterlane; ta lubas oma alamatel vastu võtta Augsburgi usutunnistuse. Paderborni linnas jäid ustavaks ainult toomkirik ja Abdinghofi klooster. Katoliikluse kaitsmiseks kutsus toomkapiitel aastal 1580 Paderborni jesuiidid. Dietrich IV von Fürstenberg (1585–1618) taastas katoliiklikud traditsioonid, ehitas jesuiitidele gümnaasiumi ja asutas aastal 1614 Paderborni ülikooli.

Saksamaa mediatisatsiooni ajal aastal 1802 läks piiskopkond Preisimaale, aastatel 1807 kuni 1813 oli see Vestfaali kuningriigi osa, ja siis Preisimaa Vestfaali provintsi osa.

Vürst-piiskopid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Matthäus Seutter: Piiskopkonna kaart, 1750

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]