Oldenburgi suurhertsogkond

Allikas: Vikipeedia
Großherzogtum Oldenburg
Oldenburgi suurhertsogkond
1814–1918
Civil flag of Oldenburg.svg   Wappen Deutsches Reich - Grossherzogtum Oldenburg.png
Lipp Vapp
Deutsches Reich (Karte) Oldenburg.svg
Valitsusvorm Konstitutsiooniline monarhia
Osa Saksa Liidu, Põhja-Saksa Liidu ja Saksa keisririigi liikmesriik
Pealinn Oldenburg

Oldenburgi suurhertsogkond (saksa Großherzogtum Oldenburg) (tuntud ka kui Holstein-Oldenburg) oli suurhertsogkond Saksa Liidus, Põhja-Saksa Liidus ja Saksa keisririigis, mis koosnes kolmest eraldiasuvast territooriumist: Oldenburg, Eutin ja Birkenfeld. See oli Saksa riikide seas suuruselt kümnes ja omas ühe hääle Liidunõukogus ning kolm liiget Riigipäeval.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Oldenburgi hertsogkond

Napoleoni sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Regent Peter Friedrich Ludwigile langes valitsemise ülesanne Napoleoni sõdade ajal tema nõdrameelse nõbu Peter Friedrich Wilhelmi asemel. Aastal 1806 okupeeriti Oldenburgi hertsogkond prantslaste ja hollandlaste poolt ning hertsog ja regent sunniti võitlema, kuid aastal 1807 hertsogkond taastati ja aastal 1808 ühines see Reini Liiduga. Kuid aastal 1810 hõivati Oldenburg jõuga Napoleoni poolt, kuna hertsog keeldus seda Erfurti vastu vahetamast. See ajas Peteri liitlastega ühinema ja Viini kongressil, tänu Aleksander I edule, premeeriti tema teeneid Eutini ja Birkenfeldi lisamisega ning tema suurhertsogiks ülendamisega. Aastal 1829 järgnes Peterile tema poeg August.

Euroopa revolutsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oldenburg ei pääsenud täiesti 1848. aasta revolutsioonidest, mis pühkisid üle Euroopa, kuid tõsiseid rahutusi siin aset ei leidnud. Aastal 1849 andis August oma alamatele väga liberaalse põhiseaduse. Seniajani oli riiki valitsetud valgustatud absolutismi vaimus, mida tugevdas aadlike suhteline puudumine, talupoegade suhteline iseseisvus ja linnade tähtsus; seega teatud hõõrdumine oli vältimatu. Aastal 1852 viidi põhiseadusesse mõned muudatused, sellega jäi see üheks kõige eesrindlikumaks Saksa Liidus. Tähtsaid muudatusi tehti haldussüsteemis aastal 1855 ja taas aastal 1868, ja valitsusepoolne kirikuasjade järelvalve seati 1863. aasta seadusega. Aastal 1873 näis Peter II, kes valitses alates oma isa Augusti surmast aastal 1863, kalduvat nõudma vakantset Schleswigi hertsogkonda ja Holsteini hertsogkonda, kuid lõpuks aastal 1867 loobus sellest Preisimaa kuningriigi kasuks ja sai vähest kompensatsiooni. Aastal 1876 asus ta viimase poolele Austria keisririigi vastu ja ühines Põhja-Saksa Liiduga, ning aastal 1881 sai suurhertsogkonnast Saksa keisririigi osariik.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]