Novesentism
Novesentism on Hispaania esteetilise liikumise üldnimetus, mis hõlmas algselt kunsti ja kirjandust, kuid hiljem laienes ka teistele kultuurialadele ning mida on üldiselt seostatud avangardistliku kunsti ja kirjandusega, mis sai alguse 20. sajandi hakul. Liikumine ühendas rühma kirjanikke, enamjaolt esseiste, kes olid sündinud 1880. aastatel ning kelle tegutsemisaeg jäi 1898. aasta ja 1927. aasta põlvkonna vahele. Seetõttu on kõnealust liikumist samastatud niinimetatud 1914. aasta põlvkonnaga. Novesentismi tähtsaimad liikmed olid José Ortega y Gasset, Manuel Azaña, Rafael Cansinos Assens, Eugenio d'Ors, José Bergamín, Ramón Gómez de la Serna, Juan Ramón Jiménez, Ramón Pérez de Ayala ja Gabriel Miró.
Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
1914. aastal oli tuntud hispaania kirjanik Azorín, täisnimega José Martínez Ruiz, esseist, kriitik ja 1898. aasta põlvkonna liige, maininud oma kirjutises uue generatsiooni sündi. Ta märkis, et need noored inimesed on korrakindlamad, metoodilisemad ning hoolivad rohkem teadusest. Azorín nentis, et nendest kasvavad välja kriitikud, ajaloolased, filoloogid, erudiidid ja õpetajad. Tõepoolest, uued intellektuaalsed tuuled olid saabumas. Noorte aktivistide seas väljendati arvamusi poliitika suhtes, panustati hariduse muutmisse, Madridis aastal 1915 asutati ajakiri España. Kõik kõnealuse liikumise autorid kasutasid seda ajakirja, et avaldada ja laiemale publikule tutvustada enda töid, mis olid enamjaolt esseed ja ajakirjandusartiklid.[1] Samuti panustati rohkelt kirjandusse. 1916. aastal andis kriitik Rafael Cansinos-Asséns välja raamatu "Uus kirjandus" ("La nueva literatura"), millest sai esimene konkreetsem uute kirjanduslike arengusuundade sedastus.
Termin[muuda | muuda lähteteksti]
Sõna "novesentism" kasutas esmakordselt Eugenio D’Ors, hispaania kirjanik, filosoof ja novesentismi ideoloog[2], tähistamaks neid suunitlusi, mis eraldasid end kategooriliselt kirjanduslikest või kunstlikest vormidest, mis olid päritud 19. sajandist.
Guillermo Díaz Plaja, hispaania ajaloolane, kirjanik ja akadeemik, defineeris novesentismi kui miskit, mis ei ole enam modernism ega 1898. aasta põlvkonna stiil, kuid ka mitte raskesti piiritletav 1927. aasta põlvkonnas esile tõusev avangardism.
Niisiis võttis novesentism kuju sajandi esimesel kümnendil, kui ilmusid Miró, Pérez de Ayala ja Ortega peamised teosed, ning jõudis kultuurielu kõrgpunkti 1914. aasta paiku, eksisteerides kõrvuti avangardistliku kirjandusega 1920ndatel. Selle ideoloogiline ja esteetiline allakäik algas kunstide ja kirjanduse politiseerimisel 1930ndatel.
Väärtused ja põhimõtted[muuda | muuda lähteteksti]
Välja arvatud mõningad üksikjuhtumid, ulatuvad novesentismi ideede juured kodanliku reformismi, mille ideoloogiline spekter hõlmab ehedat liberalismi ja sotsialdemokraatlike positsioone. Igal juhul pooldasid kõnealuse liikumise tähtsaimad liikmed vabariiklikke ideaale.
Kultuurilisest vaatenurgast eeldab novesentism uut tüüpi haritlaste teket: võrreldes boheemlaslike modernistidega demonstreerib novesentism puhtust, mõistet, millest sai liikumise juhtsõna. Iseõppinud 98. aasta põlvkonnale seatakse vastu tõsine kõrghariduslik ettevalmistus, eeldatavalt välismaal. Probleemide analüüs on nüüdsest objektiivne võrreldes 98. aasta põlvkonna meeleheitel tundehoogsuse ja irratsionalismiga - väärtustatakse ratsionaalset selgust. Novesentistide hulka kuulusid vaimseid väärtusi ja mõistust kõrgelt hindavad isikud, kellel oli eesmärk välja valitud vähemust harida, nende mõju Hispaaniale oli tasakaalukam ja objektiivsem kui 1898. aasta põlvkonna mõju. Kui viimasel ajal oli valitsenud uuenduse ja iseseisvuse vaim, siis novesentism rakendab teaduslikke meetodeid, enesekohasemaid ning kaasaegsemaid standardeid. Nad ei ole eelmise põlvkonna ennistus, vaid areng.[1]
Mis puutub novesentismi ideoloogiatesse, siis sellel on kolm olulisimat põhimõtet:
- Tugev antiromantism ja vastureaktsioon 19. sajandi hoiakutele, mille hulka kuuluvad ka modernism ning 1898. aasta põlvkonna vaated, kuna need jäljendasid novesentistide arvates 19. sajandi vananenud seisukohti.
- Euroopalikustamise vastandamine varajasemale hispaanialikkusele ehk 18. sajandil alanud kirjanduslikule, kultuurilisele ja ideoloogilisele positsioonile Hispaanias, mille põhimõtteks oli rõhutada Kastiilia pärandi puhtust ja rikkumatust.[3] Novesentismi autorid huvituvad universaalsest ja on vastu sellele, et olla enda riigis kinni. Nüüdsest hakatakse maakohtadele eelistama linnaelu.
- Uue sajandi tulekuga pole Hispaanias probleem kuskile kadunud, aga nende kallal töötatakse rangemalt, rahulikumalt ja objektiivsemalt. See vastandub 1898. aasta põlvkonna pessimismile.
Mis puutub novesentistide esteetikasse, nagu juba eelnevalt öeldud sai, vaatamata liikmete mitmekesisusele olid nad romantismi, vulgaarse realismi ja 19. sajandi ideaalide suhtes vaenulikud. Novesentismi üldised põhimõtted, mis kattuvad suuremas osas 1914. aasta põlvkonna omadega, on võetud Eugenio D'Orsi, José Ortega y Gasset, Rafael Cansinos Asséns’i ja ka Díaz-Plaja esteetilistest ideaalidest ning need on järgmised:
- Sentimentaalsus tuleb eemale heita. Novesentistide arvates oli liigne tundlikkus seotud nappusega intellektuaalsuses. Intellektuaalsus on miski, mis aitab sentimentaalsust vältida.
- Olulised on kord, puhtus, perfektsus ja kooskõla.
- Kunst peab olema loominguline, meelevaldne ja mänguline. Harrastatakse kunsti "ebainimlikustamist". Populaarne on "puhta" kunsti ideaal ning taas hakatakse kasutama väljendit "kunst kunsti pärast": kunst ei pea olema millekski kasulik, vaid seda tuleb võtta sellena, mis ta ise on.
- Kosmopoliitsus: tuleb olla avatud Euroopa kultuuri ja vaimsuse suhtes ning kanda need üle Hispaaniasse. Hispaaniat, eriti Katalooniat, tuleb euroopalikustada.
- Urbanism ruralismi vastu: tähelepanu koondub talupoeglikkuse ja maaharimiselt linnale ja selle väärtustele.
Liikmed[muuda | muuda lähteteksti]
Kõige silmapaistvamate novesentismi liikmete hulka kuuluvad esseistid José Ortega y Gasset, Manuel Azaña, Gregorio Marañón, Rafael Cansinos Assens, Eugenio d'Ors, José Bergamín, Antonio Espina, Manuel García Morente, Federico de Onís, Corpus Barga, Pablo de Azcárate ja Fernando Vela; mitmekülgne Ramón Gómez de la Serna; poeedid Juan Ramón Jiménez, León Felipe, Josep Carner, Ramón de Basterra, Mauricio Bacarisse, Juan José Domenchina, Fernando Villalón ja José Moreno Villa (kõrvuti postmodernistide gurpiga, mida esindasid Enrique de Mesa, Enrique Díez-Canedo, Emilio Carrere, Alonso Quesada y Tomás Morales); romaanikirjanikud Ramón Pérez de Ayala, Gabriel Miró, Benjamín Jarnés, Félix Urabayen, Wenceslao Fernández Flórez, Joaquín Arderíus ja Alberto Insúa ja veidi traditsionaalsemate are gusuundade pooldajad Concha Espina, Ricardo León, Alejandro Pérez Lugín, Antonio de Hoyos y Vinent, Joaquín Belda, Eugenio Noel ja Manu the Ciges Aparicio; diplomaat ja kirjanik Salvador de Madariaga; kunstikriitikud Ricardo Gutiérrez Abascal (Juan de la Encina) ja Ángel Sánchez Rivero; pedagoog ja esseist José Castillejo, kes rahastas tervet põlvkonda teadlasi välismaa õpingute tarbeks; kirjanik, rändur ja ekspressionistlik maalikunstnik José Gutiérrez Solana; koomik Julio Camba, dramaturgid Jacinto Grau ja Pedro Muñoz Seca; ja ajaloolased Claudio Sánchez Albornoz ja Américo Castro.
Naisesindajate hulka kuulusid María de Maeztu, Clara Campoamor, Victoria Kent, María Goyri ja Zenobia Camprubí, paljud neist olid Lyceum Club Femenino, naiste ühingu, mis tegutses aastatel 1926–1939, liikmed Madridis ja Barcelonas.
Iseloomulikku[muuda | muuda lähteteksti]
Novesentismi ei saa nimetada 1914. aasta põlvkonnaks, kuna need ei ole oma olemuselt täiesti samad nähtused. Termini "novesentism" võttis kasutusele Eugenio d’Ors (noucentisme) ning see viitas enamjaolt Kataloonia kultuurile. Mõistet arendas kirjanik enda artiklites, mis avaldati aastast 1906. Nendes kirjutas d’Ors uuest sotsiaalsest ja kodaniku kunstist, modernism ja sümbolism olid tema arvates vananenud ja allakäinud. Juba aastal 1901 tema kõnes "Amiel en Vich" ilmnesid lahti ütlemine modernismist ja romantismist. Aastal 1911 avaldas d’Ors novesentistide almanahhi "Almanach dels Noucentistes". Samal aastal esitas maalikunstnik Joaquim Sunyer Faianç Català kunstisaalis oma loomingut, mida peeti uue esteetika manifestiks. Kunsti ümberkujundamise aade jätkus 1910.–1920. aastatel.
Novesentismi katalaani esindajate hulka kuulusid D'Ors, Josep Carner, Narcís Oller, Joaquim Ruyra, Jacinto Grau, Carles Soldevilla ja Josep Maria Millás-Raurell. Novesentismi katalaani kirjanikud pärisid oma ideid ja põhimõtteid Kataloonia renessansist, nende plaan oli tõsta kataloonia kultuur euroopa kultuuri tasemele. Nad otsisid ilu ja traditsioonipärast täiuslikkust, nende töödes oli harmoonilisi rütme ja viiteid Antiik-Kreeka ja Vana-Rooma kassikale. 1914. aasta põlvkonna esteetika ja ideoloogia oli väga sarnane novesentistide omaga. Kuigi 1914. aasta põlvkonna esindajatel pole mingisse kindlasse gruppi kuuluvuse teadlikkust, jagasid nad novesentistidega mõningaid ühiseid jooni nagu näiteks kõrge intellektuaalne ettevalmistus, pürgimine euroopalikkuse saavutamisele, kinnisidee perfektsest teostusest, millest peab puuduma igasugune improvisatsioon, ning tähelepanu vormile.
Viitamaks novesentistlikule kunstile kasutatakse veel terminit mediterraneísmo (otsetõlkes 'vahemerelikkus'). Novesentismi kunstnike hulka kuulusid maalikunstnikud Joaquín Torres García, Joaquim Sunyer ja Josep Maria Sert; skulptorid Josep Clarà, Manolo Hugué, Enric Casanovas, Julio González, Pablo Gargallo ja Cristino Mallo. Selle liikumisega seostatakse ka prantsuse kunstnikku Arístides Maillol'd. Muusikute seas olid Óscar Esplá, Joaquín Turina ja Conrado del Campo. Nende hulgas oli ka suurepärane tšellomängija Pau Casals.
Novesentistlik arhitektuur tegutses modernistliku arhitektuuriga samaaegselt, kuid neid kahte nähtust siiski eristatakse. Novesentistliku arhitektuuri kõige selgemad esindajad olid Josep Goday ja Rafael Masó i Valentí, samal ajal kui Josep Maria Pericas ühendas oma töödes modernistlikke ja novesentistlikke elemente. Samuti esines kõnealuses liikumises selline mõiste nagu novesentistlik aiandus.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 The Generation of '14 & Noucentisme overview www.classicspanishbooks.com (vaadatud: 07.02.2019)
- ↑ Eugeni d'Ors www.barcelonas.com (vaadatud: 11.02.2019)
- ↑ Church and minorities: www.britannica.com: https://www.britannica.com/topic/Christianity/Church-and-minorities#ref301809 vaadatud: 10.03.2019
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Menéndez Alzamora, Manuel. La Generación del 14. Una aventura intelectual. Siglo XXI Editores, 509 pp. 2006. ISBN 978-84-323-1243-4
- VV. AA. La generación del 14 entre el novecentismo y la vanguardia (1906-1926). Fundación Cultural Mapfre Vida, 365 pp. 2002. ISBN 978-84-