Mullatekketegur
Mullatekketegur on tegur, mis mõjutab mulla tekkimist ja arengut. Vassili Dokutšajevi järgi kuuluvad mullatekketegurite hulka lähtekivim, kliima, reljeef, taimestik, loomastik, mulla vanus[1], samuti mulla- ja pinnavee veerežiim ning inimtegevus.
Mullatekketegurite mõju mulla tekkimisele[muuda | muuda lähteteksti]
Lähtekivim[muuda | muuda lähteteksti]
Lähtekivim on kivimid ja mineraalid, mille murenemisel tekib mulla mineraalne osa. See osa moodustab 60-90% mulla kaalust. Lähtekivimist sõltuvad mulla füüsilised omadused – mulla vee- ja soojusrežiim, ainete liikumise kiirus mullas, mulla mineraloogiline ja keemiline koostis, esialgne taimede toitainete sisaldus.
Liivased mullad on kerged, nad on vee- ja toitainetevaesed ning õhurikkad; vesi liigub neist kiiresti läbi ja nad kiiresti soojendavad kevadel. Savised mullad on rasked mullad, nad on veerikkad ja õhuvaesed, toitainete sisaldus on suurem kui liivases mullas. Need mullad takistavad vee liikumist ja soojenevad kevadel aeglaselt. Lubjarikkad mullad on suure kaltsiumiioonide sisalduse tõttu väga viljakad.
Kliima[muuda | muuda lähteteksti]
Kliimast sõltub murenemise kiirus ja liik ning antud koha taimestik. Sooja ja niiske kliimaga aladel on ülekaalus keemiline murenemine, rikas taimestik soodustab huumuse tekkimist. Liiga niiske kliima tingimustes (ekvatoriaalsetes vihmametsades) huumus ei kogune ja mullad on toitainetevaesed.
Kui kliima on soe ja mõõdukalt niiske, siis tekkivad tingimused huumuse kogumiseks ja mullad on väga viljakad. Rohtlates on kliimatingimused soodsad nii taimede kasvamiseks kui ka kamardumiseks, mistõttu tekkivad seal kõige viljakamad ja paksud mustmullad.
Külma või kuiva kliimaga aladel on ülekaalus füüsikaline murenemine. Liiga külm ja liiga kuiv kliima on taimedele ebasoodne ja selletõttu on seal tekkinud mullad kehvad ja huumusevaesed.
Reljeef[muuda | muuda lähteteksti]
Reljeef ehk pinnamood mõjutab mulla vee- ja soojusrežiimi ning ainete ümberpaigutumist. Tasane pind on muldade tekkimiseks soodsam kui mägede nõlvad, sest järskudel nõlvadel kandub mullakiht nõlva jalamile. Samuti mõjutab mulla tekkimist nõlvade ekspositsioon: lõunapoolsed nõlvad soojenevad ja kuivavad kiiremini, põhjapoolsed aeglasemalt.
Veerežiim[muuda | muuda lähteteksti]
Veerežiim mõjutab taimestikku. Niiske kliimaga aladel võivad veed mullast mineraalaineid välja uhtuda ja põhjustada leetumist. Kui aga põhjavee tase on aastaringselt kõrge (nt soodes), siis toimub gleistumine.
Taimestik[muuda | muuda lähteteksti]
Taimestik mõjutab mulla viljakust. Taimede jäänuste lagunemisel tekib huumus, mille lagunemisel tekivad taimedele vajalikud toitaineid. Mulla tekkimist soodustavad lehtpuud ja rohttaimed, vähesoodsad on okaspuud, samblad ja samblikud.
Loomastik[muuda | muuda lähteteksti]
Kõige rohkem mõjutavad mulla tekkimist bakterid, mille elutegevuse tulemusena toimub kõdunemine. Mullas elavad organismid (nt vihmaussid) segavad mulda ja eritavad mitmesuguseid aineid, mis muudavad mulla koostist. Loomade jäänuste lagunemisel tekib mulla orgaaniline osa.
Mulla vanus[muuda | muuda lähteteksti]
Aja jooksul toimub uue mulla teke (nt vulkaaniliste kivimite või kuivanud setete peal), mullahorisondid tekkivad ja muutuvad paksemaks.
Inimtegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Inimtegevus muudab tavaliselt mulda halvemaks, näiteks kultuurtaimede kasvatamisel toitainete sisaldus mullas väheneb. Väetiste kasutamine soodustab mulla säilimist. Soostunud piirkondades muutub muldade kvaliteet kuivendamise korral. Kuivades piirkondades võib niisutamine viia muldade sooldumiseni.