Monetaarne nominalism
Mõiste monetaarne nominalism märgib põhimõtet, et mingis valuutas fikseeritud rahasumma jääb rahandusdokumentides fikseerituks, sõltumata selle ostujõu muutustest, mis on tingitud inflatsioonist või vahetuskursside muutustest. Sellega tagatakse raamatupidamisliku arvestuse stabiilsus ja usaldatavus. See põhimõte sunnib võlausaldajat kandma inflatsioonist ja võlgnikku deflatsioonist tulenevat riski.[1]
Nominalismi teoreetiliseks lähtealuseks on raha väärtusmõõdu funktsioon, s.t ta on abstraktne arvestusühik, nimetus (lad. Nomen). Monetaarse nominalismi põhimõte on fikseeritud valitseva õiguskorraga nii Angloameerika Üldises Õiguses (Common Law) kui ka Mandri-Euroopa õiguskorras.[2]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Nominalismi algeid võib leida juba vana-aja Rooma juristide töödest, kes väitsid, et raha ei ole midagi muud kui tinglik märk. Rooma Impeeriumi aegses õiguses valitses dogma, et raha väärtuse määrab imperaator. Sellega püüti õigustada müntides väärismetalli sisalduse vähendamist ja nende levitamist kõrgema väärtusega maksevahendina. Seda praktikat jätkasid ka paljud keskaja isevalitsejad.
George Berkeley (1684-1753), Inglise filosoof esitas väite, et raha on riigi poolt kindlaksmääratud meedium, mille kaudu määratakse kaupade suhtelisi väärtusi üksteise suhtes. Rahal endal pole mingit väärtust ning on täiesti ükskõik, millest see on tehtud, kuid tema vahendusel arvestatakse rikkust ja seda ülekandvaid tehinguid.[3]
James Steuart (1712-1780), Šoti jakobiit ja vabamõtleja sõnastas esimesena arusaama, et raha kui ringlusvahendi funktsiooni täitmiseks peab ringluses oleva sularaha hulk olema võrdne turul pakutavate toodete hindade summaga.[4]
George Friedrich Knapp (1842-1926), Saksa jurist sõnastas riikliku rahateooria, väitega et raha on õiguse produkt (maksevahend) ning riigi poolt kehtestatud seadused juhivad majanduse arengut. Tema õpetuse kohaselt on ühiskond sootsium, mille majandustegevust juhitakse võla- ja maksekohustuste kaudu. Kuna nii rahaühik kui ka selle kasutus kujundatakse riigi tahteakti kaudu, siis hakati tema õpetust nimetama chartalismiks (charta: ürik, täht, märk) ning sellest arenes välja uus koolkond. Oma väite tõestamiseks tõi ta järgmise näite: Te lähete teatrisse ja annate riidehoidu oma üleriided. Vastu saate riidehoiunumbri – žetooni, mis nüüd esindab teie vara, kuid ei ole sellega midagi ühist. Niisamamoodi võib ka nominaalne raha esindada kulda vms varalist väärtust. [5]
John Maynard Keynes (1883-1946), Briti majandusteadlane leidis, et nominaalne paberraha sobib esmajoones nõrgematele väikeriikidele, kellel endal pole kullavarusid või on need väga väiksesed. [6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Investopedia. Nominalism. [1]
- ↑ The Case of Mixt Monies: Confirming Nominalism in the Common Law of Monetary Obligations. The Cambridge Law Journal. Vol. 70, No. 1 (March 2011), pp. 144-174 [2]
- ↑ The Querist, containing several queries proposed to the consideration of the public (three parts, 1735–37).
- ↑ Steuart, Sir James (1770). An Inquiry into the Principles of Political Economy: Being an Essay on the Science of Domestic Policy in Free Nations, in which are Particularly Considered Population, Agriculture, Trade, Industry, Money, Coin, Interest, Circulation, Banks, Exchange, Public Credit, and Taxes. James Williams and Richard Moncrieffe. [3]
- ↑ Knapp, Georg Friedrich (1924). Die staatliche Theorie des Geldes [The State Theory of Money] (PDF). Translated by Lucas, H. M.; Bonar, J. London: Macmillian & Company. Translation of the forth edition. [4]
- ↑ Keynes, M.J. "Treatise on Money and the General Theory of Employment, Interest and Money 1927 to 1939". [5]