George Berkeley

Allikas: Vikipeedia
George Berkeley (1730)

George Berkeley (12. märts 168514. jaanuar 1753) oli angloiiri teoloog ja filosoof, anglikaani kiriku piiskop. Berkeley oli äärmuslik empirist ja väitis, et pole võimalik tõestada materiaalse maailma olemasolu väljaspool empiirilist taju. Temalt pärineb fraas Esse est percipi – "Olla tähendab tajutud olla".

Ta sai hariduse Dublini Trinity College'is, mille lõpetas 1704. aastal kunstide bakalaureusena. 1721. aastal kaitses ta samas teoloogiadoktori kraadi.[1] Berkeley teosed on kirjutatud peamiselt inglise, traktaat "De Motu" ladina keeles[2].

1728. aastal asus Berkeley elama Briti kolooniasse Põhja-Ameerikas Rhode Islandil lootuses rajada Briti valitsuse toel Bermuda saartele ülikool, edendamaks haridust Ameerika kolooniates. Seal ostis ta suurtalu, mis ei toonud aga oodatud sissetulekut. Valitsus ei eraldanud õppeasutuse jaoks raha ning Berkeley naasis 1732. aastal Londonisse. 1734. aastal nimetati ta Cloyne'i piiskopiks Iirimaal.

Ehkki luuletajana ei saavutanud George Berkeley suurt kuulsust, on ingliskeelses kirjanduses äärmiselt tuntud tema luuletus "Verses on the Prospect of Planting Arts and Learning in America" ("Värsid kunstide ja õpetuse istutamise väljavaadetest Ameerikas"), kust pärineb ohtralt tsiteeritud lõpuvärss: "Westward the course of empire takes its way; The first four Acts already past, A fifth shall close the Drama with the day; Time's noblest offspring is the last." ("Impeerium on lääne poole teel. On neli vaatust juba läbi saand ja viies jäänud lõpetada veel. On aja õilsaim võsu viimane.") Selles on nähtud Ameerika Ühendriikide sünni ja õitsengu ettekuulutust, kuigi tõenäoliselt Berkeley ise seda silmas ei pidanud.

Tema järgi sai nime Berkeley linn Californias.

Filosoofilised vaated[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglilse filosoof John Locke, kelle vaateid Berkeley nii edasi arendas kui ka kritiseeris, väitis, et me määratleme objektid nende esmaste ja teiseste omaduste ehk absoluutsete ja subjektiivsete omaduste põhjal. Näiteks temperatuuri pidas Locke subjektiivseks omaduseks. Kui panna üks käsi külma veega kaussi ja teine kuuma veega kaussi, hoida mõnda aega ning panna siis käed leige veega kaussi, siis tundub sama vesi ühele käele soe ja teisele jahe. Locke järeldas sellest, et temperatuur ei ole vee absoluutne omadus.

Locke kasutas seda argumenti absoluutsete ja subjektiivsete omaduste eristamiseks, aga Berkeley läks sealt kaugemale. Nii näiteks väitis ta, et ka suurus ei ole objekti absoluutne omadus, sest sama objekt tundub lähedalt vaadates suurena ja kaugelt vaadates väikesena. See, kas objekt tundub suure või väikesena, oleneb ka vaatleja enese suurusest. Kuna eri vaatlejad tajuvad objekti erisuurustena, ei saa suurus olla absoluutne omadus. Analoogiliselt ei pidanud Berkeley kuju objekti absoluutseks omaduseks. Seetõttu küsis Berkeley: kuidas saab siis olla midagi muud peale omaduste, mida me tajume?

Berkeley järgi ei eralda inimest ja Jumalat miski (loomulikult peale materialistlike väärarvamuste), sest loodus ja aine ei eksisteeri teadvusest täielikult sõltumatult. Selle doktriini kohaselt on Issanda ilmutus inimesele vahetult kättesaadav. See on meeltega tajutav maailm, inimese aistingute maailm, mis saadetakse tema juurde kõrgemaltpoolt, et oleks võimalik mõista ja taibata jumalikku eesmärki. Saksa filosoof Immanuel Kant nimetas Berkeley filosoofiat müstiliseks idealismiks.

Berkeley eitas mateeria kui substantsi olemasolu. Tema hinnangul on alusetu postuleerida mingit meie jaoks olemuslikult vahetult tajutamatut substraati, mis kannaks meile tajutavaid omadusi; reaalselt eksisteerivad vaid vaimud ja ideed, mida vaimud tajuvad. Vaimude uurimisega tegelevad metafüüsika ja teoloogia, ideedega loodusfilosoofia (tänapäeva mõistes füüsika), kuid neid kaht ei tohi segada, hakates postuleerima arvutuste lihtsustamiseks kasutusele võetud teoreetiliste konstruktsioonide reaalset eksistentsi. Niisugusteks põhjendamatuteks ja tegeliku sisuta mõisteteks pidas ta näiteks absoluutset ruumi ja liikumist ning füüsikalisi jõude. Metafüüsika ja füüsika eristamine oli Berkeley filosoofilises süsteemis oluline mitte üksnes range tervemõistusliku mõtlemise seisukohalt, vaid ka argumendina vabamõtlejate vastu, kuna niisugune eristus ei võimaldaks kasutada loodusteaduslikke argumente kristliku teoloogia vastu.[3]

Matemaatikas kritiseeris Berkeley 17. sajandil väljatöötatud infinitesimaali ehk lõpmata väikese suuruse mõistet, mis tema arvates põhines loogiliselt vigasel arutelul. Newtoni ja Leibnizi töödes diferentsiaal- ja integraalarvutuse aluseks saanud infinitesimaalide kriitikuna ei seisnud ta sugugi üksi; infinitesimaali mõistet on kritiseerinud teiste seas Georg Cantor, Bertrand Russell ja Rudolf Carnap. Ehkki matemaatikaloolased on nimetanud Berkeley kriitikat teravapilguliseks, on infinitesimaalid siiski tänapäeva matemaatikas olulisel kohal.[4]

Retseptsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ilmumise ajal ei leidnud George Berkeley filosoofiline süsteem kuigi palju järgijaid. Teda tunnustati küll terava sulega kirjamehe ja originaalse mõtlejana (Jonathan Swift, krahv Pembroke, John Percival jpt), kuid otseselt tema materialismieitust järgima ei hakatud. See-eest oli tal tugev mõju Ameerika valgustusfilosoofia ühele tuntumale esindajale Samuel Johnsonile, kelle kaudu levis Berkeley mõju eetikas Ameerika kõrgkoolidesse. Hilisema tunnustusena sai Berkeley järgi nime Berkeley linn, kus asub California ülikool.

Euroopa kontinendil võib leida tugevaid Berkeley mõjusid Immanuel Kantilt, kes osalt just sel ajendil eristas asju meie tajudes ja iseeneses (Ding an Sich).

Valdavalt peeti Berkeley mateeriaeitust siiski veidruseks, mille teemal ilmus arvukalt satiiri. Muuhulgas heitis Berkeley veel sajand hiljemgi üle nalja George Gordon Byron, kes pilkas teda oma teose "Childe Haroldi palveränd" 11. laulus.

Berkeley filosoofia vastu on hakatud huvi tundma alates 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest, mil seoses positivismiga kerkis päevakorda fenomenalistlik füüsikatõlgendus. Populaarses filosoofiakirjanduses kujutatakse teda peamiselt ühena Briti empiristidest kõrvuti John Locke'i ja David Hume'iga. Tänapäeval ilmub arvukalt Berkeley filosoofiat käsitlevaid artikleid, mille teemaks on nii tema natuurfilosoofilised vaated, metafüüsika kui ka keelefilosoofia ja märgiteooria.

Üks silmapaistvamaid Berkeley-uuringute keskusi on viimastel aastakümnetel Poolas. 1977. aastast ilmub ainuüksi Berkeleyle pühendatud ajakiri ajakiri "Berkeley Studies", mis on ka internetis vabalt saadaval. Eestis on Berkeley filosoofiat tuvustanud peamiselt Roomet Jakapi, kes kaitses sel teemal 2002. aastal ka doktoriväitekirja "Berkeley, Mysteries, and Meaning: A Critique of the Non-Cognitivist Interpretation".

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Kolm dialoogi Hylase ja Philonouse vahel: skeptikute ja ateistide vastu". Tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Roomet JakapiAkadeemia 1997, nr 8, lk 1765–1789; nr 9, lk 1983–2013; nr 10, lk 2210–2237 ja nr 11, lk 2433–2461

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Roomet Jakapi, "Esse est percipi" (Berkeley väitest "Olemas olla tähendab tajutav olla" ja George Edward Moore`i kriitikast selle kohta artiklis "Idealismi kummutamine", 1903) – Studia philosophica, Tartu Ülikooli Kirjastus 1998, nr. III (39), lk 7–13
  • Roomet Jakapi, ""Me liigutame oma jalgu ise": Berkeley või Malebranche?” – Akadeemia 1998, nr 12, lk 2589–2603
  • Roomet Jakapi, "Berkeley vaated "Loodusfilosoofiale" ja nende tõlgendusi" – Akadeemia 1999, nr 7, lk 1463–1478
  • Roomet Jakapi, "Ayer, Berman, Berkeley ja motiivne tähendus" – Akadeemia 2002, nr 11, lk 2365–2386

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://oregonstate.edu/instruct/phl302/philosophers/berkeley.html
  2. Pappas, George S. (2000) "Berkeley's Thought" Ithaca and London: Cornell University Press, lk. 20
  3. Myhill, John (1957) "Berkeley's "De Motu" - An Anticipation of Mach" Rmt: "George Berkeley: Lectures delivered before the Philosophical Union of the University of California" Berkeley and Los Angeles: University of California Press (University of California Publications in Philosophy, Volume 29)
  4. Alexander, Amir (2014) "Infinitesimal: How a Dangerous Mathematical Theory Shaped the Modern World" Scientific American/Farrar, Straus & Giroux

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]