Mir (kaevandus)

Allikas: Vikipeedia
Miri asukoht Sahhas

Mir on teemandikaevandus Venemaal Sahhas Mirnõis Ireljahhi jõe vasakul kaldal.

Mir oli aastani 2001 peamiselt avakaevandus, pärast seda on kaevandatud ainult maa all. Karjääri sügavus oli 525 meetrit ja läbimõõt 1200 meetrit. Miri lehter on Utah' Binghami kanjoni kaevanduse järel suuruselt teine inimese loodud auk.

Kaevanduse geograafilised koordinaadid on 62° 31′ 46″ N, 113° 59′ 37″ E.

Kaevandus rajati 1957. aastal. Miris kaevandatakse kimberliiti.

Väidetavalt häirivad süvendist tingitud õhutemperatuuri kõikumine ja ootamatud õhuvoolud helikopterite lendamist.[1]

Teemandivarude avastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kimberliidi leiukoha avastasid 13. juunil 1955 geoloogid Juri Habardin, Jekaterina Jelagina ja Viktor Avdejenko.[2]

Kaevanduse rajamine[muuda | muuda lähteteksti]

Transpordijaam kaevanduses

Karjääri hakati rajama 1957. aastal. Pikk talv, igikelts ja maa pehmenemine suvel muutsid selle töö raskeks. Ehitised tuli rajada vaiadele, et nad vajuma ei hakkaks. Peamine töötlemistehas ehitati 20 km kaugusele sobivamale pinnasele. Madal õhutemperatuur muutis hapraks nii masinate metall- kui ka kummidetailid. Külmunud pinnas lõhati või püüti seda kohati sulatada.[3] Karjääri teenindamise jaoks rajati Mirnõi linn.

Tootmine[muuda | muuda lähteteksti]

Mir oli Nõukogude Liidu esimene ja suurim teemandikaevandus. 1960. aastatel toodeti umbes 10 miljonit karaati (2000 kg) teemante aastas. Neist umbes 20 protsenti olid juveelikvaliteediga. [3] Karjääri pealmises kihis (umbes 340 meetri sügavuseni) oli teemandisisaldus väga suur – ühest tonnist maagist leiti umbes 4 karaati teemante. Nende seas oli suhteliselt palju kvaliteetseid kive. Sügavamal vähenes maagi teemandisisaldus umbes kaks korda.

Miri teemandid olid väga ühtlase suuruse ja kujuga. Miri suurim teemant leiti 23. detsembril 1980. Selle mass oli 342,5 karaati (68 g). Sellele anti nimeks NLKP XXVI kongress. Teemant anti hoiule Moskvas Kremlis asuvasse vääriskivide fondi. [4]

1990. aastatel tekkis karjääri töös ajutine katkestus, kui 340 meetri sügavusele jõudes kaevanduse põhjaosa veega täitus. [5]

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist võttis kaevandamise üle Sahha teemandikompanii. Ettevõtte andmetel teenis ta teemandimüügilt aastas üle 600 miljoni USA dollari. [6]

Hiljem sai kaevanduse omanikuks Venemaa suurim teemanditootja Alrosa. Juba 1970. aastatel oli hakatud rajama maa-aluseid käike, et asuda pärast maapealsete varude ammendumist kaevandama sügavamalt. Aastal 1999 kaevandati juba praktiliselt ainult allmaakaevanduses. 1220 meetri sügavusele ulatunud puurimiste põhjal ennustati, et allmaakaevanduse tasuv eluiga on 27 aastat.

Miri karjääris kaevandati teemante 44 aastat. Selle aja jooksul toodi karjäärist välja hinnanguliselt umbes 350 miljonit m³ maaki. Lõpuks pidi koormaga veoato karjääri põhjast maa peale jõudmiseks läbima 8 km pikkuse spiraalselt mööda nõlva kulgeva teekonna. Pealmaakaevandus suleti lõplikult 2001. aastal. [5] Karjääri stabiliseerimiseks kaeti selle põhi 45 meetri paksuse killustikukihiga. [7]

Aastal 2012 toodeti maa-aluses kaevanduses 1,9 miljonit karaati teemante. Maagi keskmine teemandisisaldus oli 3,7 karaati tonni kohta.[8]

Müük ja suhted De Beersiga[muuda | muuda lähteteksti]

1960. ja 1970. aastate hiilgeaegadel müüdi suurem osa teemante lihvimata kujul De Beersile. Enamasti teemanditoodang heades leiukohtades esimestel aastatel kasvab, seejärel stabiliseerub ja hakkab peagi langema. Sahhas aga toodeti paarkümmend aastat pärast kaevandama hakkamist ikka üha suuremaid koguseid kvaliteetseid teemante. De Beers kutsus neid "hõbekarudeks". Püsiv kvaliteet oli nii üllatav, et De Beersi esindajad eesotsas Philip Oppenheimeriga kauplesid 1976. aastal Nõukogude Liidult välja võimaluse kaevandust külastada. Neid hoiti aga Moskvas nii kaua kinni, et Miriga tutvumiseks jäi aega ainult 20 minutit ja saladustele jälile ei jõutud.[3] Eelkõige üllatas De Beersi esindajaid asjaolu, et Miris ei kasutatud maagi töötlemiseks vett. See oli aga mõistetav, sest vesi oleks enamasti kohe külmunud.

Ökolinn 2020[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa arhitektuuribüroo AB Ellis on otsinud rahastajaid oma plaanile katta Miri karjäär klaaskupliga ja rajada sinna 100 000 elanikule mõeldud kunstliku kliimaga ökolinn.[9][10]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. The helicopter-sucking hole in the ground
  2. "трубки "Мир" Екатерине Елагиной исполняется 80 лет". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. aprill 2016. Vaadatud 28. juunil 2022.
  3. 3,0 3,1 3,2 "A Brief History of the World's Largest Open Pit Diamond Mine". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. jaanuar 2013. Vaadatud 14. aprillil 2014.
  4. Maailma suuruselt teine karjäär, reisigiru.ee
  5. 5,0 5,1 Jessica Elzea Kogel. "Industrial minerals & rocks", Society for Mining, Metallurgy, and Exploration
  6. John Tichotsky. Russia's diamond colony
  7. "Mirninsky GOK". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. detsember 2012. Vaadatud 14. aprillil 2014.
  8. Mineral resources base
  9. Royal sponsorship courted for Siberian eco-city
  10. Eco-city Inside a One Kilometer Crater in Siberia

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]