Miguel Hernández

Allikas: Vikipeedia

Miguel Hernández Gilabert (30. oktoober 1910 Orihuela28. märts 1942 Alicante) oli hispaania kirjanik, kes on tuntud eeskätt luuletajana.

Ta käis koolis ainult mõne aasta. Nagu isagi, hakkas ta lambakarjuseks. Vabal ajal luges ta hispaania kirjandust.

Hiljem elas ta Madridis, kus ta suhtles teiste seas Federico García Lorca, Rafael Alberti ja Pablo Nerudaga.

Hispaania kodusõja ajal oli ta vabariiklaste poolel. Ta astus Hispaania Kommunistlikusse Parteisse. Pärast kodusõda Hernández arreteeriti, sest ta oli olnud poliitkomissar. Ta mõisteti surma, kuid surmanuhtlus asendati 30-aastase vangistusega. Ta suri tuberkuloosi, millesse ta oli vanglas haigestunud.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1930 ilmusid ühes provintsinädalalehes oma esimesed luuletused, mis olid mõjutatud romantilistest ja modernistlikest eeskujudest.

Tema esimene luulekogu "Perito en lunas (1933) on mõjutatud Luis de Góngorast.

Aastal 1934 ilmus religioosne näidend "Quien te ha visto y quien te ve y sombra de lo que eras", mis oli mõjutatud Pedro Calderón de la Barcast.

Hernández sai tuntuks sonetikoguga "El rayo que no cesa" (1936; Kiir, mis ei lõpe), kus esinevad tema luule põhimotiivid – elujulgus, armastus ja traagiline surm, mida sümboliseerib sõnn.

Aastal 1936 valmis ka näidend "El labrador de más aire", mis oli inspireeritud Lope de Vegast.

Luulekogud "Viento del pueblo" (1937, Rahva tuul) ja "El hombre acecha" (1937–1939) kirjeldavad kodusõja üleelamisi ning on angažeeritud.

Aastal 1937 valmisid näidendid "Pastor de la muerte" ja neli ühevaatuselist näidendit, mis ilmusid kogumikus "Teatro en la guerra".

Tema vangipõlve luuletused, mis on täis valu ning igatsust naise ja lapse järele, anti välja postuumselt pealkirjaga "Cancionero y romancero de ausencias" (1958, Äraoleku cancionero ja romancero).

Retseptsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hernándezel oli suur mõju 1950ndatel kirjandusse tulnud luuletajate põlvkonnale.