Meriliiliad

Allikas: Vikipeedia
Meriliiliad
Meriliilia Punases meres.
Meriliilia Punases meres.
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Okasnahksed Echinodermata
Alamhõimkond: Varsokasnahksed Pelmatozoa
Klass: Meriliiliad Crinoidea
Miller, 1821

Meriliiliad ehk krinoidid (Crinoidea) on okasnahksete hõimkonda varsokasnahksete alamhõimkonda kuuluvate mereloomade klass. Kõik tänapäevased meriliiliad kuuluvad seltsi Articulata.

Meriliiliate teaduslik nimetus tuleb kreeka keelest ja tähendab "liiliataoline". Selle klassi loomadel on tõesti lilleõit meenutav kehakuju. Nad on kaunis eredad või koguni kirjud ja see suurendab sarnasust veelgi. Ilu pärast kasvatatakse neid sageli allveeaedades.

Meriliiliad elutsevad nii madalas vees kui ka sügaval, kuni 6000 m sügavusel merepõhjas.

Meriliiliate iseloomulik tunnus on suumise ehk oraalse külje asumine ülal ja suuvastase, aboraalse külje asumine all. Suud ümbritsevad kiired, millel asuvad hiljuse- ehk ambulakraaljalakesed ja suguudemed ehk pinnulad. Selle poolest erinevad nad ülejäänud okasnahksetest.

Kõigil meriliiliail on suurepäraselt arenenud toes. See koosneb suurtest lubiplaatidest, mille mõõtmed ja kuju võivad olla väga mitmekesised. Toes säilib kivististes väga hästi ja sellepärast on meriliiliate evolutsioon palju paremini kindlaks tehtud kui teistel selgrootutel.

Ürgsed meriliiliad olid 10 kiirega. Tänapäevalgi on enamik meriliiliaid 10 kiirega, kuid osal liikidel jagunevad kiired juba väga noorena, nii et täiskasvanud isendil on kuni 200 kiirt.

Fossiilsed meriliiliad olid siluris, devonis ja karbonis esindatud 5 seltsi ja 5 tuhande liigiga, kuid vanaaegkonna lõpus surid nad peaaegu täiesti välja. Säilis vaid üks selts, mis ei ole sellest ajast saadik oluliselt muutunud.

Neil on U-kujuline soolestik ja nende pärak asub suu kõrval. Neil on suuvastane ehk aboraalne vars, millega nad kinnituvad substraadile. Leidub ka varreta meriliiliaid. Paljud meriliiliad on juveniilselt sessiilsed, adultselt aga vabaltelavad ehk vagiilsed. Varrega meriliiliad on ürgsemad, varreta meriliiliad on neist arenenud.

Tänapäeval on meriliiliate vars maksimaalselt 75–90 cm pikk, kuid väljasurnud vormide hulgas on olnud ka hiiglasi pikkusega kuni 21 meetrit.

Meriliiliad on planktontoidulised. Mõned söövad ka pinnaseosakesi ehk detriiti. Toitumisviis on primitiivne: toit toimetatakse suhu hiljusejalakeste ja hiljusevagude katteepiteeli arvukate ripsmete liigutamise abil. Hiljusevagude näärmerakud eritavad lima, mis toiduosakesi katavad ja need raskemaks teevad, et neid oleks lihtsam koos veevooluga suhu suunata.

Suure pindala tõttu puudub meriliiliatel hingamiselundkond. Arvatavasti toimub hingamine läbi naha, hiljusejalakeste ja päraku.

Nad on lahksoolised, sageli esineb tünnikvastne.

Süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alamklassid[muuda | redigeeri lähteteksti]