Magirus

Allikas: Vikipeedia
Magiruse redeliga tuletõrjevaknker
Iveco Magiruse tuletõrjeauto

Magirus Feuerwehrwerke oli Saksamaal Ulmis asutatud ettevõte, mis hakkas 1866 tootma tuletõrjesõidukeid, 1910. aastatel ka veokeid ja autobusse.

Ettevõtte rajas priitahtlike pritsimeeste üksuse juht Conrad Dietrich Magirus (1924–1995), kes oli pühendunud tuletõrjumise abivahendite leiutamisele. 1866 asutas ta ettevõtte "'Feuerwehr-Requisiten-Fabrik C. D. Magirus'", mis esialgu tootis näiteks voolikuid ja veepritse. Magirus leiutas auto katusel oleva tõstetava ja pikendatava redeli, mis kiiresti levis kõigi tuletõrjemasinate standardvarustusse.

Magiruse logoks oli M-täht, mis oli disainitud meenutama Ulmi katedraali. Logo võeti kasutusele 1925.

Ülemaailmse majanduskriisi ajal 1930-ndate alguses sattus Magirus raskustesse ja selle omandas 1932 pank. 1935 müüs pank ettevõtte Deutz AG-le, mis tootis omanimelisi mootoreid ja kasutas neid ka Magiruse autodel. Seetõttu kasutati sõidukitel sageli nime Magirus Deutz ja 19401949 Klöckner-Deutz. Aastal 1936 lõppes liitumine.

1944 leiutas Deutz õhkjahutusmootori, mida alates 1948 Magiruse sõidukitel kasutama hakati. Deutzi mootoreid toodetakse siiamaale kasutamiseks põllumajanduses ja merenduses.

Aastal 1975 ostis ettevõtte IVECO ning jätkas veoautode tootmist, alates 1983 IVECO Magiruse nime all. Siiski loobus IVECO peatselt enamikus maailma maades Magiruse nime kasutamisest. Ainult Saksamaal ja veel mõnes Kesk-Euroopa riigis kasutatakse tänapäeval Magiruse nime. Ettevõtte tootmisüksused asuvad lisaks Saksamaale veel Austrias, Itaalias ja Prantsusmaal. Ettevõtte peakorter asub Ulmis Magiruse tänaval (Magirusstraße).

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]

48.356049419.93496656