Mālpilsi ordulinnus
| Mālpilsi ordulinnus | |
|---|---|
 Vaade linnusemüüride vahelt kõrvalasuvale luteri kirikule (joonistus, 1796) | |
| Asukoht | Mālpils, Läti |
| Koordinaadid | 57° 0′ 14″ N, 24° 57′ 49,1″ E |
 | |
Mālpilsi ordulinnus (eesti Lemburi, saksa Lemburg)[1] oli Liivi ordu majanduslinnus liivlaste aladel. Linnuse varemed asuvad Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas, 50 km kaugusel Riiast, Sigulda piirkonnas Mālpilsi asulas Mergupe jõe läänepoolsel ehk paremkaldal, umbes 200 meetrit Mālpilsi luteri kirikust kagus, Sprīdīši talu maadel.[2] Linnusest on säilinud ainult 3 meetri kõrgune platoo, mis asetseb umbes 90 m kõrgusel üle merepinna.
Muinasajal kuulus Mālpils kas väinaliivlaste asuala põhjapiirkonda või koivaliivlaste asuala lõunapiirkonda. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Riia maakonna Mālpilsi kihelkonnas (Kirchspiel Lemburg).[3]
Nimekujud
[muuda | muuda lähteteksti]Läti ajaloolaste arvates on nime kujunemisel mitu versiooni: "lemburg"i peetakse liivi päritolu sõnaks, mis tuleneb kahest osast – "lembit" ("pealik") ja "urga" ("jõgi") – ja tähendaks seega jõe ääres elavat vanemat. Tõenäolisem on arvamus, et see tuleneb saksakeelsetest sõnadest Lehm ("savi") ja Burg ("linnus"), ehk siis kokku "saviloss". Sellest tuleneb loogiliselt ka hilisem lätikeelne nimi Mālpils, "māls" ("savi") ja "pils" ("loss"). On ka võimalik versioon, et linnust nimetati alguses, kui see oli vasallile välja läänistatud – "Lehnburg" – "läänilinnus". Veel 100 aastat tagasi kutsuti paika ka Mārpili, mis põhineb muistendil, et ilus tüdruk Maara müüriti kiriku ehitamise ajal selle seina sisse.[4]
- 1413 – Lemburg
- 1442 – Lennburg
- 1446 – Lemborch
- 1466 – Lehmborch
- 1467 – Leenborch
- 1469 – Lemborg
- 1498 – Leemborch
- 1500 – Lemburch, Lemburg.[5]
- 1530 – Lemborch
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Linnus algusaegadest Poola-Rootsi sõjani
[muuda | muuda lähteteksti]
Hilisem kihelkond oli juba muinasajal tihedalt asustatud – siin asusid linnused ja linnamäed, nagu Vīnkalns, Sidgunda (Sydegunde) ja 1207. aastal ürikutes mainitud kohalike liivlaste vanemale Manegintile[6] kuuluv Idove linnus. Sel aastal läänistas viimatimainitud linnuse liivlaste vanemale ja tema perekonnale Mõõgavendade ordu meister Venno von Rohrbach, – see tähendab tõenäoliselt ühtlasi Lemburi (Malpils) kõige vanemat esmamainimist.[5] See on olnud ordumaade üks esimesi läänistusi ja kirjas on see kui "üks vana linnus Ydowe" ("antiquum Castrum Ydowen").[7] Mingeid tõendeid kivilinnuse ehitamise kohta XIII sajandil ei leidu, kuigi maadejagamisega läks Sidgunda Riia piiskopile ja ülejäänud linnusealad mõõgavendadele.
1300 kinnitas Liivi ordu meister Gottfried Rogge lääniõiguse Maneginti ja tema venna järeltulijatele.
1316 vahetati Manegintide Lemburi lään teise kohaliku üliku Radikise Sigulda piirkonnas oleva lääni vastu. 1327. aastal märgitakse meister Reimar Hane läänikirjas, et lään on antud Manegintile ja tema mõlemale järglasele "võrdsetel alustel teiste orduvendade vasallidega" (jure feudali, quo caeteri ordinis equestris vasalli bonis suis utuntur..). See tähendas, et liivi ja läti vanemad olid sakslastega vasallidena võrdsed.[5]
XIV sajandi I poolde paigutab linnusteuurija Armin Tuulse Lemburi kindluse (kivilinnuse) tekkimisaja.[8] Ilmselt tornide ja müüride ehitusstiili järgi otsustades.
Linnuse on baltisaksa ajaloolaste (Arndt) arvates ehitanud 1386. aastal Liivi ordumeister Robin von Eltz (Uelzen).[9] Samaaegselt võidi sinna kõrvale mõnede ajaloolaste arvates ka kirik rajada.[10]
1413 on linnust esimest korda dokumentaalselt mainitud[11] ühes Kuldiga komtuuri kirjas, kui maamarssali majanduslinnust. Ka esimese kiriku ehitusaeg ulatub teise arvamuse järgi tagasi XV sajandi algusse. 1442 külastasid Lemburi linnust selle seisukorra hindamiseks Saksa ordu visitaatorid.[12]
1448, 1473 ja 1481 on Lemburi olnud dokumentide väljaandmise kohaks.
1461 läänistati maad Sigulda piirkonna Malpilsi (Lemburi) kihelkonnas ("...in districtu Zygvuldensi et parrochia Lemburgensi...").[13] Linnus kuulus Sigulda ordulinnuse valitsemise alla.
1498. aastal ordumeistri Wolter von Plettenbergi koostatud läänikirjas on tehingu toimumiskohaks märgitud Lemburi linnus. XV sajandi lõpus ja XVI sajandi algul on mitmetes ürikutes kirjutatud mitmeid kordi Lemburi linnuseläänist ja üldse ümbruskonnast.[5]
1467 ja 1555 on Lemburit Liivi ordu linnuste nimekirjas mainitud kuuluvaks maamarssalile.[12]
1481 rüüstasid Riia peapiiskopi Stefan Grube ja riialaste ühendväed ordu maid kuni Lemburi (Malpils) ja Skujeneni välja.[5]
1559 hõivasid kohalike talupoegade toetusel Lemburi vene väed. Kohalikud olid teejuhtideks metsades ja soodes.
1577 hõivasid linnuse ja rüüstasid seda vene tsaari Ivan Groznõi vasalli hertsog Magnuse poolehoidjad. Hirmust tsaari ees andsid linnust kaitsvad kohalikud elanikud alla.
1582. aasta poolakate revisjonikomisjoni protokollis figureerivad varasemate omanikena jälle Manegint ja tema vennad.[5]
1582 koostas paavsti Gregorius XIII legaat Põhja-Euroopas jesuiit Antonio Possevino, kes oli juhtinud ka Poola ja Venemaa vahelise vaherahu sõlmimist, ilmselt paavsti ülesandel Liivimaa linnade ja kindluste kaardi, kus iga linnus oli kujutatud oma kordumatu silueti ja vastavalt tähtsusele ka suurusega. Lemburit (Malpils) on kujutatud keskmisest veidi suurema väikelinnusena.[14]
Linnus Poola-Rootsi sõjast tänapäevani
[muuda | muuda lähteteksti]
1601. aasta alguses, veel isegi enne Volmari ja Võnnu linnuste langemist läksid Liivi keskmaa väikelinnused rootsi hertsogi Karli poole üle. Ka Lemburi alistus ilma igasuguse vastupanuta.[15]
1601, peale rootslaste taandumist röövisid linnust poolakad.[6] Karistusekspeditsiooni käigus võeti ka rootslaste poole üle läinud aadlikelt mõisad ära.
1621. aastaks oli linnus Poola-Rootsi sõjas käinud käest kätte ja saanud tugevalt kannatada. Lõpuks lahkudes lasid poolakad selle õhku ja 1622 said rootslased selle oma kätte. Teistel andmetel hävis loss 1626.[4]
1625. aasta Rootsi adramaarevisjonis on märgitud, et Lemburi linnus on täielikult purustatud ja ringmüüri sees ainult ajutist varjupaika võib leida.[12] Linnusest olevat säilinud ainult neli kõrget seina ja nende hulgas ka üks hoonetiib.[5]
1625 annetas rootsi kuningas Gustav II Adolf Lemburi koos linnuselääniga hilisemale Ingeri ja Liivimaa kindralkubernerile ooberst Nils Assersson Mannersköldile. Tollal kuulusid linnuse juurde veel Mūru (Muremoise, Rodenhof), Dravantase (Drewenshof) ja Žiburtu (Sieburt, Siebertmoise) mõis. Vaatamata sellele, et Lemburi linnus oli purustatud, püstitati sinna puidust mõisahooned ja mõisakeskus tegutses seal kuni XVIII sajandi keskpaigani, kui ehitati uus härrastemaja.
1638. aasta adramaarevisjonis on öeldud, et poola ajal moodustas Lemburi staarostkonna ning viimase staarosti nimi olnud Ostrovski. Veel on kirjas, et linnuse juurde kuulub 3 mõisat, 3 kõrtsi, 2 veskit jne.[5]
1680ndate reduktsiooniga võeti Lemburi (Malpils) mõis tagasi Rootsi riigile.
XVII sajandi II poolel koostasid rootsi insenerid linnuse põhiplaani ja asupaiga skeemi. Nagu joonistuselt näha, olid ringmüüri ülemised osad juba siis kohati varisenud.[12]
1710, 2. juulil seisis Lemburis Karl XII rootsi vägede laager. Vastavakohasel skeemil on kujutatud linnust, kirikut ja pastoraati. Kahe nurgatorniga linnusekujutis on lihtsalt tingmärk.[5]
Ilmselt Põhjasõja järel 1700–1721 Lemburi linnuse territoorium hüljati.
1753 andis vene keisrinna Jelizaveta Petrovna valduse polkovnik Melgunovi naisele proua von Straussile.[6]
1760 ehitas parun Gustav Wilhelm von Taube mõisale u 1 km kaugusele loode poole uue härrastemaja. Vanu linnusevaremeid lammutati arvatavasti ehitusmaterjaliks.
1782 on August Wilhelm Hupel kirjeldanud Lemburit, kui mõisat, kus palju ilusaid kivist hooneid silma rõõmustavad.[16]
1796 joonistas Johann Christoph Brotze linnuseasupaigas vaateid üles. Pildid on väheldastest linnusemüüridest, kirikust ja pastoraadist.
1820 ostab valduse oksjonil maanõunik Friedrich von Grote.
Teise maailmasõja ajal ehitati vastu linnuse läänemüüri sõjaväetehnika hoidmiseks ladu. Selleks kaevati osa läänemüüri külge u 2 meetri kõrguselt lahti.
2002. aastal külastasid linnust arheoloogid, fikseerisid ja mõõdistasid nähtut. Hiljem on ala puudest ja võsast puhastatud, avatud vaateid.[5]
Ehitus
[muuda | muuda lähteteksti]Lemburi (Malpils) kuulus varem Sigulda komtuuri või foogti valitsemise alla ja oli välja läänistatud liivlasest vasallile, 1430. aastatest alates oli see Liivi ordu maamarssali lauamõis. Otstarbe järgi oli tegemist majanduslinnusega.
Sõjalisest aspektist moodustasid esiplaanil asetsevad Ropaži – Mālpils – Zaube – Skujene (linnus iga 20 km e umbes 3 miili järel) ja tagaplaanil olev Nītaure Liivi ordule kaitseliini Koiva (Gauja) koridori jaoks Riia Peapiiskopkonna vastu. Nītaure jäi lähimast – Zaube linnusest 10 km kaugusele, peapiiskopi Suntaži asetses ordu Malpilsist samuti 10 km kaugusel.
Linnus asetseb 13 m kõrge Mergupe jõe parempoolsel tasasel kaldapealsel.
Ehitusstiililt kujutas linnus endast põhja–lõunasuunalist (kerge kaldega loode-kagu suunda) ja 47 m laia ristkülikukujulist kivimüüriga kaheks jagatud hooviga ning kokku 7238 m² pindalaga vabakujunduslikku laagerkastelli, mille ringmüüri vastu toetus enamjaolt puidust hoonestus. Kaitsemüürist seespool asetses puithoonestus veel ka hiliskeskajal. Mõlemad hoovid olid müüriliinist seespool varustatud ühe neljakandilise torniga. Lõunapoolne, 59 m pikk hoov moodustas pealinnuse pindalaga 2773 m², põhjapoolne – avaram 95 meetri pikkune hoov eeslinnuse pindalaga 4465 m². Ringmüür oli laotud põllukividest, milles oli kohati ka dolomiidist tehtud lõike. Ida poolt kaitses linnust ka järsk jõekallas ja sealt oli ringmüür seetõttu ainult 1,3 meetri paksune. Lõunaküljel oli aga juba 2 m paksune. Eeslinnusel paiknes torn loodenurgas ja kaitses ühtlasi linnuse peaväravat.[17] Pealinnuse kirdenurga lähedal asetses väike väravake pääsemaks jõe äärde. Linnuse põhjaküljele oli kaevatud u 5 meetri laiune kaitsekraav, mis avanes idaotsast Mergupe jõe orgu.
Linnuse lähedal, sellest loodes asuv kirik iseloomuliku kellatorniga pärineb alles "rootsi ajast".[8]
Praegune seisukord
[muuda | muuda lähteteksti]Nähtav on madal linnuseküngas, välimise kaitsemüüri vundamente on maapinnal säilinud u 1–2 meetri kõrguselt.[18] Ringmüür meenutab endast nagu turbamätastest laotud valli. Kunagise eeslinnuse loodetorni asemel on ebatasane kõrgendik. Endise linnuse territooriumil on kohati leitav tume kultuurkiht, milles on telliskivide ja katusekivide tükke.[17] Eeslinnuse hoovi keskel on tänapäeval kohalik väike laulu- ja tantsuplats. Linnuse põhjaküljel on näha jälgi osaliselt kinnimattunud vallikraavist.
2014. aasta juuli seisuga on vallid võsastunud. Hoovipinnast on vallid u kuni 1,5 m kõrgused. Kivimüüre ei ole üldse märgata, välja arvatud pealinnuse jõepoolsel küljel, kus on fikseeritavad kaitsemüüri vundamentide ülemised kivid. Vundamendikontuuride järgi on aru saada, et kivist hoonestud asus vähemalt pealinnuse jõepoolse külje vastas. Pealinnuse alal on märgata väike lohk, mis võib olla kinnivajunud kaev. Ka linnuse kogu jõepoolne orukülg on kaetud suure metsa ja võsaga, ning ei ole absoluutselt vaadeldav. Aimatavad on linnuse põhja- ja lääneküljel olnud vallikraavid. Viimast läbib kohalik kruusakattega maantee. Eeslinnuse keskel on suhteliselt rüüstatud seisus "estraadiväljak". Eeslinnusest põhja pool on väiksem ala, mis meenutab väljaehitamata II eeslinnust.[19]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ EKI KNAB
- ↑ Malpilsi kaart
- ↑ Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief – und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1791, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Rigische Kreis, No. I
- ↑ 4,0 4,1 "Malpilsi ajalugu". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. märts 2014. Vaadatud 29. märtsil 2014.
- ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 Rimša castle
- ↑ 6,0 6,1 6,2 "Pilis un Muižas". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 4. aprillil 2014.
- ↑ Die Burgsuchungenin Kurland und Livland vom 13. —16. Jahrhundert, Von Dr. Helene Dopkewitsch, Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde zu Riga, 25. Band, 1. Heft, Riga 1933, lk. 60
- ↑ 8,0 8,1 Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 241–242
- ↑ Hagemeisters Geschichte, lk. 83–84
- ↑ Materialien zur Kirchengeschichte, E. H. von Busch, lk. 507
- ↑ http://www.malpilsmuiza.lv/
- ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 EBIDAT
- ↑ Die Burgsuchungenin Kurland und Livland vom 13. —16. Jahrhundert, Von Dr. Helene Dopkewitsch, Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde zu Riga, 25. Band, 1. Heft, Riga 1933, lk. 59
- ↑ "Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk. 71, 73, ISBN 978-9985-62-622-1
- ↑ Nyenstädt, lk. 107 ja Ajalooline ajakiri nr. 3, 1932, lk. 145
- ↑ Topographische Nachrichten, A. W. Hupel, lk. 79
- ↑ 17,0 17,1 EBIDAT, Ieva Ose
- ↑ Lettland Burgen
- ↑ Eesti vikiekspeditsioon 2014