Armin Tuulse

Allikas: Vikipeedia
Armin Tuulse
Armin Tuulse
Tartu Ülikooli kunstiajaloo professor
Ametiaeg
1942–1944
Eelnev Sten Ingvar Karling
Järgnev Voldemar Vaga
Isikuandmed
Sündinud 1907
Sänna, Valgamaa
Surnud 1977
Rahvus eestlane

Armin Tuulse (aastani 1936 Armin Neumann; 1. oktoober 1907 Sänna, Tsooru mõis, Valgamaa9. detsember 1977 Stockholm) oli eesti kunstiteadlane, rahvusvaheliselt tuntud kindlusarhitektuuri uurija ning esimene eestlasest kunstiajaloo professor Tartu Ülikoolis aastatel 19421944.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Armin Neumann sündis Tsooru mõisa metsaülema perekonnas. Õppis Tõrva Ühisgümnaasiumis ja Valga Poeglaste Gümnaasiumis. Mitmekülgselt andekas noormees jätkas 1927. aastal viiulierialal Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ja immatrikuleeriti ka Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, kus ta aga majanduslikel põhjustel sai õpinguid alustada alles 1929. aastal. Peaaineks valis ta kunstiajaloo, mille lõpetas kuus aastat hiljem magistrikraadiga lõputööga "Eesti lossid. Kronoloogia ja plaanitüübid". Tuulse õpetaja Sten Karling innustas kõiki oma õpilasi kirjutama kaasaja kunstist ja ka Tuulse puhul langes see üleskutse viljakasse pinnasesse. Ta kirjutas näitusearvustusi (peamiselt 1930. aastate lõpus), kunstiraamatute retsensioone ja lahkas kunsti päevaprobleeme. Oma esimese artikli avaldas Tuulse Üliõpilaslehes ja teemaks EÜS ja muusika. Tuulse oli muuseas aastaid EÜS-i orkestri juhataja ja kutseline viiuldaja Vanemuise orkestris.[1] Temalt ilmus rida artikleid Tänapäevas, Akadeemias ja Loomingus ning ajalehtedes Postimees ja Päevaleht.

Aastail 19361939 täiendas ta ülikooli stipendiaadina end kodu- ja välismaal (mh Königsbergis Karl Heinz Klaseni ja Wilhelm Worringeri juures, Stockholmi ülikoolis Johnny Roosvali juhendusel ning Hollandis, Belgias, Prantsusmaal ja Itaalias).

1939. aastast oli Tartu Ülikooli õppejõud, 1942–1944 kunstiajaloo professor.

1944 emigreerus Rootsi. 1948–1962 oli sariväljaande "Sveriges kyrkor" kaastööline ja 1962–1973 toimetaja. 1952 alustas Stockholmi Ülikooli juures tööd dotsendina, 1962–1974 Põhjamaade ja võrdleva kunstiajaloo professor. 1955. aastast Bonnis asuva Balti Uurimisinstituudi kirjavahetajaliige ja 1965. aastast liige. Osales Rootsi Kunstiajaloolaste Seltsi, Soome Fornminnesföreningi, Internationale Burgvereininigungi, Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis töös, mitme väliseesti organisatsiooni (Eesti Komitee, Eesti Rahvusfond, Eesti Rahvusnõukogu) liige, aitas Eesti kunstnikel korraldada kunstinäitusi jm.

Armin Tuulset autasustati 1955. aastal Rootsi Teaduste Akadeemia Björnstjerni auhinnaga, 1966. aastal Põhjatähe ordeniga ja 1981. aastal postuumselt Marti Carl Adolf Böckleri nimelise sihtasutuse medaliga Mare Balticum.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema abikaasa oli Stockholmis 99-aastaseks elanud eesti luuletaja Liidia Tuulse.

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Armin Tuulse kitsamaks erialaks kunstiajaloos kujunes keskaja kunst ja eriti kindlusarhitektuur. Esimene pikem teadusartikkel ilmus Armin Tuulselt Rootsi-Eesti ühingu aastaraamatus Svio-Estonica 1936. aastal, milles autor käsitles Tallinna linnust rootsi ajal.[1] Õpetatud Eesti Seltsi publikatsioonides ilmus 1936 ja 1937 ülevaateid Pirita kloostri väljakaevamistest, kuid peamise energia panustas Tuulse Eesti ja Läti linnuste uurimisele. Temalt ilmus järgemööda ilmus mitu põhjalikku uurimust, mille kokkuvõtteks ja krooniks oli 1942. aastal avaldatud doktoritöö "Die Burgen in Estland und Lettland".

Paguluses viibides tegi Tuulse kaastööd paljudele erialaväljaannetele ning avaldas arvustusi ja artikleid. Lisaks rootsikeelsetele artiklitele avaldas Tuulse ka eestikeelsetes väljaannetes, näiteks Tulimullas ning oli ajalehe Teataja kaastööline. 1952. aastal ilmus juba 1947. aastal kirjutatud "Borgar i västerlandet" ("Linnused läänemaailmas"). 1954. aastal ilmus kolmekeelne ülevaateraamat "Eesti kunst paguluses". Olulist osa etendas ta ka Rootsi kunsti uurijana näiteks kindlusarhitektuuri käsitlevad tööd Kronobergi, Mörby jt linnuste kohta, sakraalarhitektuurist on ta kirjutanud seoses Strängnäsi toomkirikuga, uurinud romaani stiiliperioodi seinamaale Ojamaal jmt.

Artikleid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Kunstiprobleeme tänapäeva Saksamaal"Looming nr 2/1938
  • "Die Kirche zu karja und die Wehrkirchen Saaremaas" (1942)
  • Die Burgen in Estland und Lettland" (1942)
  • "Gotland och Estlands medeltida byggnadsskulptur" (1945)
  • "Die spätmittelalterliche Steinskulptur in Estland und Lettland" (1948)
  • "Om konstförbindelserna Estland-Finland under medeltiden" (1953)
  • "Eesti osa Põhjamaade moodsa kunsti arengus" (1940)
  • "Kristjan Raua loomingu põhijooni" (1940)
  • "Eesti kunst paguluses" (1954)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Ervin Pütsep, Armin Tuulse teaduslikust loomingust - Teataja, 1962

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]