Lepikon torppa
Lepikon torppa on Urho Kekkose sünnikodu Pielavesi vallas paari kilomeetri kaugusel Pielavesi kirikukülast[1]. Maja aadress on Urho Kekkosentie 121[2] ja geograafilised koordinaadid 63°13′17″N, 26°47′01″E.
Torppa tähendab selles nimes 'torparimaja'. Lepikon on omastav nimest Lepikko, mis tähendab 'lepik'. Nimi lähtub maja taga kasvavast ilusast lepikust. Kogu ümbruskond kannab tänapäeval nime Lepikko.
Maja on olnud muuseum Kekkose presidendiajast saati. Muuseum on avatud suviti. Seal on ka kohvik ja kauplus ning sealt saadetavate postkaartide jaoks on eritempel.[1]
Tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]
Kekkonen rääkis, et ta on kasvanut suitsutares, rõhutades sellega oma rahvalikkust. 1949. aastal, kui Kekkonen esimest korda presidendiks kandideerides 1950. aasta valimiste kampaaniat tegi, retušeeriti tema sünnikodu fotolt korsten välja, et rõhutada, et Kekkonen on "suitsutare poiss".[3] Kui Keskerakonna sekretär Seppo Kääriäinen 1983. aastal Moskvas visiidil käis, viis ta kingiks Kekkose sünnikodu juurest võetud mulda maarjakasest tehtud karbis. Kääriäise sõnul oli see parim kink, mida isamaal oli pakkuda.[4]
Museovirasto on võtnud Lepikon torppa arvele riikliku tähtsusega ehitatud kultuurkeskkonnana.[3]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Hoone valmis 1860. aastatel, kui see kujundati ümber sauniku (mäkitupalainen) majast torparimajaks.[3] Nimi on pandud selle taga kasvava lepiku järgi.[1] Algul oli tegu rehetoaga suitsutarega.[5][3] Urho isa Juho Kekkonen ostis maja Lehto talult suvel 1900.[3] Hoone hangiti Juho Kekkose tööpiirkonna lähedalt. Kuigi seda nimetati torparimajaks, ei olnud Kekkosed torparid, vaid vaesed maainimesed, kes tõusid keskklassi.[6] Juho Kekkonen ehitas majja korstnaga kamina juba enne Urho Kekkose sündi.[4] Kaminasse tehti pliit. Juho Kekkonen tegi ümarpalkidest seinad ümber praegusele kujule, eemaldas õrred, mis suitsutaredes tavaliselt olid, andis akendele praeguse suuruse ja kuju ning ehitas majja läbikäidava esiku ja kaks uut kambrit, millest ühte hakati kasutama sahvrina.[1]
Urho Kekkonen sündis 3. septembril vanemate esimese poisina õues asuvas suitsusaunas.[1][7] Majas elas mõnikord ka parvepoisse.[1] Kui Urho Kekkonen oli kuueaastane, kolis pere ära.[7] Oma mälestustes räägib Kekkonen, et Eduskunna esimehena külastas ta seda maja mitu korda.[5] Hoone vahetas mitu korda omanikku ja selle välimust muudeti: teine korrus ehitati peale ja maja vooderdati laudadega.[7]
1950. aastatel püüdis kodukandiselts torparimaja omandada.[1] 1966. aastal sai hoone endale Lepikko-säätiö.[7] Museovirasto juhendamisel restaureeriti see 1966. aasta suvel selliseks, nagu see oli 1905. aastal, kui Kekkoset seal elasid.[7][5] Töid juhtis Alfred Kolehmainen Soome rahvusmuuseumi etnograafiaosakonnast, restaureerimisprojekti tegi arhitekt Heikki Havas Soome rahvusmuuseumist[8]. Restaureerimise käigus laudvooder lõhuti ning pööningukorrus eemaldati.[5] Muuseumi koguti annetuste ja ostudena 20. sajandi alguse esemeid Pielavesi vallast.[1][5] Originaalesemete seas on kauss, mida kasutati Urho Kekkose ristimisvaagnana.[5] Majas on ka Kekkose ema kootud seinavaip ja kohviserviis, mis kingiti isale 50. sünnipäevaks.[1] Muuseum avati Kekkose sünnipäeval 1966. aastal.[5] Kohal olid president, tema abikaasa Sylvi Kekkonen, õde Siiri Kekkonen ja poeg, Eduskunna liige Matti Kekkonen ning välisminister Ahti Karjalainen.[1] Muuseumi hakkas haltama Lepikko-säätiö, mille esimees oli akadeemik Kustaa Vilkuna.[5] Muuseum oli kõige populaarsem 1970. ja 1980. aastatel, mil seal käis aastas 25 000–30 000 külastajat.[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Roselli, Suvi. "Suomalaisen suurmiehen lapsuudenmaisemissa". Menuetti Group. Turku: Matkailu kotimaassa.fi. Vaadatud 2.8.2016.
- ↑ "Yhteystiedot". Lepikko-säätiö. Lepikon torpan kotisivut. Vaadatud 3.8.2016.
{{netiviide}}: eiran tundmatut parameetrit|Pealkiripaikka=(juhend) - ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Lepikon torppa". Museovirasto. 22.12.2009. Valtakunnallisesti merkittävät rakennetut kulttuuriympäristöt RKY. Vaadatud 3.8.2016.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Heikkinen, Martti (13.5.2008). "Kuuluisa torppa savupiipulla ja ilman". Helsingin Sanomat. Originaali arhiivikoopia seisuga 19.01.2014. Vaadatud 26.07.2017.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 "Lepikon torppa". Yleisradio. 20.11.2009. Yle Elävä arkisto. Vaadatud 2.8.2016.
- ↑ Häikiö, Martti. „Kekkonen, Urho (1900–1986)“, 16.9.1997.Kasutatud = 2.8.2016
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 "Lepikon torppa". Pielaveden kunta. Originaali arhiivikoopia seisuga 24.09.2016. Vaadatud 2.8.2016.
- ↑ HS 50 vuotta sitten: Kekkosen synnyinkodin entisöinti käynnissä, Helsingin Sanomat, 18. august 2016, lk B 16 (Arhiiviversioon)
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Lepikon torppa – tasavallan presidentti Urho Kekkosen syntymäkoti, Pielavesi: Lepikko-säätiö 1990.
- Alfred Kolehmainen. Lepikon torppa, Helsinki: Rakennusalan kustantajat, Kustantajat Sarmala 2000, ISBN 951-664-047-8.