Lasnamäe lunastaja
| Lasnamäe lunastaja | |
|---|---|
| Autor | Mari Saat |
| Kaane kujundaja | Vivika Kalt |
| Toimetaja | Asta Põldmäe |
| Päritolumaa | Eesti |
| Keel | eesti, vene |
| Žanr | romaan |
| Kirjastaja | Tuum |
| Ilmumisaeg | 2008 |
| Väljaande tüüp | kõva köide |
| Lehekülgi | 150 lk |
| Mõõtmed ja kaal | 130 × 193 mm |
| ISBN | 9789985989722 |
| Eelnev raamat | "Surija üksildusest" (2004) |
| Järgnev raamat | "Mina ise" (2009) |
"Lasnamäe lunastaja" on Mari Saadi 2008. aastal ilmunud romaan.
Romaani peategelasteks on veidi üle 45-aastane venelanna Natalja Filippovna ja tema teismeline tütar Sofia ning tegevuspaigaks Tallinn, peamiselt Lasnamäe esimese majanduskriisi, 1997. aasta paiku. Üksikema Natalja elu pöördub pea peale, kui ta koondatakse elektroonikatehasest, ning ta otsib võimalusi, kuidas tasuda arveid ja hoolitseda oma tütre eest.
Romaan on tõlgitud ka soome ("Lasnamäen lunastaja", tõlkija Tuula Friman; kirjastanud Werner Söderström Osakeyhtiö, 2011), vene ("Ласнамяэский мессия", tõlkija Tatjana Teppe; kirjastanud Aleksandra, 2010) ja ungari keelde ("A lasnamäe-i megváltó", tõlkija Béla Jávorszky, kirjastanud Magyar Napló Kiadó, 2016).
Retseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjanduskriitik Märt Väljataga on "Lasnamäe lunastajat" nimetanud harukordseks katseks kirjutada kristlik romaan.[1] Kirjanik Andrei Hvostov nõustub küll ta määratlusega, kuid kahtleb, ega see ei ole lihtsustus – tema arvates on tekstis gnostilised sõnumid.[2]
Kirjanduskriitik Johanna Ross tõmbab paralleele "Lasnamäe lunastaja" ja Eduard Vilde romaani "Lunastus" (1909) vahel: madalamasse klassi kuuluva üksikema vajadus end ja last elatada, sunnitud prostituudiameti vastuvõtmine, laps kui loo kese, usk millessegi kõrgemasse. Veelgi enam – " ... kui panna kokku religioossus (koguni religioosne sümbolism), venelaseks-olemine ja puhta hingega prostituudid, ei ole Dostojevski enam kaugel," märgib Ross, lisades paralleelide sekka "Idioodi" (1868, muu seas nimede sarnasus: Natalja Filippovna ja Nastasja Filippovna; mõlema müüdava naise kannatajaroll) ning "Kuritöö ja karistuse" (1866).[3]
Eestivenelaste temaatika on tekitanud vastakaid arvamusi: Hvostov rõõmustab, et "koduvenelane" on just tänu eesti kirjanikule eesti kirjandusse jõudnud, Ross aga nimetab venelaste kujutamist üheplaaniliseks ja skeemlikuks, Väljataga on küll Rossiga ühel meelel, kuid leiab, et seda romaani ei peagi mõistma otseselt realistlikuna.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
2008. aastal sai Mari Saat romaani eest Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ilukirjandusliku proosa kategoorias.[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Märt Väljataga "Pildid ja sümbolid"[alaline kõdulink]. Sirp, 19. veebruar 2009 (kasutatud 26. novembril 2012)
- ↑ Andrei Hvostov "Raamat, mille lugemine teeb paremaks". Looming, nr 2, 2009 (kasutatud 26. novembril 2012)
- ↑ Johanna Ross "Üks väga armas ja hale lugemine vähemusrühmade olukorrast Eestis". Vikerkaar, nr 3, 2009 (kasutatud 26. novembril 2012)
- ↑ Valner Valme "Žürii oli üksmeelne; Saat on hea kirjandus". Postimees, 14. märts 2009 (kasutatud 26. novembril 2012)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Tarmo Rajamets "Mari Saat "Lasnamäe lunastaja"". Eesti Ekspress, 19. detsember 2008
- Aija Sakova "Lasnamäe lunastab uus, demokraatlike väärtustega põlvkond". Sirp, 19. veebruar 2009
- Märt Väljataga "Pildid ja sümbolid". Sirp, 19. veebruar 2009
- Rebekka Lotman "Mari Saat: kirjutan tundega, mitte mõeldes". Postimees, 14. märts 2009
- Kaarel Kressa "Mari Saat: tegelaste saatus kujuneb minu sees". Eesti Päevaleht, 4. aprill 2009
- Ülo Ennuste "Geto vabaturumajanduse poeesia: Mari Saat, "Lasnamäe lunastaja" (2009)". Pärnu Postimees, 16. juuni 2009
- Andrei Hvostov "Raamat, mille lugemine teeb paremaks". Looming, nr 2, 2009
- Johanna Ross "Üks väga armas ja hale lugemine vähemusrühmade olukorrast Eestis". Vikerkaar, nr 3, 2009