Kreeka tuli
Kreeka tuli oli relv, mida Bütsantsi impeerium kasutas umbes 672. aastast kuni 13. sajandini. See oli vee peal ujuv põlev segu vastase laevade hävitamiseks. Segu pursati vastaste laevade pihta väikestelt galeeridelt läbi vasktorude, seejärel vedelik süüdati.
Mõned ajaloolased usuvad, et see võis süttida kokkupuutel veega. Segu võis koosneda toornaftast ja kustutamata lubjast. Relva kasutati enamasti merelahingutes ning see oli väga tõhus. Segu põles edasi ka vee peal. Kreeka tuli oli paljude Bütsantsi oluliste sõjaliste võitude taga, eriti võlgneti sellele Konstantinoopoli pääsemise eest esimeses ja teises araablaste piiramises, mis tagas impeeriumi püsima jäämise.
Nimi[muuda | muuda lähteteksti]
Seda mõistatuslikku relva kutsutakse tänapäevalgi Kreeka tuleks, kuid see nimetus on mõneti eksitav. See pärineb keskaja ristirüütlitelt, kes nimetasid Konstantinoopoli ortodoksseid kristlasi kreeklasteks. Bütsantslased ise ütlesid oma superrelva kohta tehistuli või kleeptuli. Relv tekitas hirmu, sest põlev vedelik kleepus kõige külge ning seda ei saanud kustutada.[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kaheksa aastat pärast prohvet Muhamedi surma olid islamiusulised vallutusretkel, mille sarnast polnud maailma ajaloos varem nähtud.[1]
Munk Theophanese järgi oli Kreeka tule retsept jõudnud pealinna umbes 670. aastal koos Süüria arhitekti Kallinikosega. Kui islamiusulised 7. sajandil Süüria vallutasid, siis põgenes Kallinikos Konstantinoopolisse. Kristlasest süürlasel oli kaasas kleepuva ja põleva ning kustutamatu vedeliku valmistamise õpetus. "Kallinikos, Heliopolisest pärit leidur, põgenes bütsantslaste juurde. Ta oli välja mõelnud meretule, mis süütas araablaste laevad ja põletas need koos kõigiga, kes olid nende pardal," selgitab Theophanes "Kroonikas". Üks tunnistus Kreeka tule kohta pärineb Bütsantsi õpetlaselt Marcus Graecuselt, kes kirjeldas 12. sajandil tuld kui tumedat, väga hästi põlevat vedelikku, mis oli õliga segatud.[1]
Maailma hoiti teadmatuses, kuid Bütsantsi riigis töötasid asjassepühendatud lakkamatult relva tõhustamise kallal. Kui Kreeka tule algne retsept 670. aastal Konstantinoopolisse jõudis, lisasid keiser Konstantinose relvameistrid sellele Kaukaasiast toodud toornaftat, mida kirjalikud allikad nimetavadki naftaks, kuid millele mõne ajaloolase arvates lisati ka vaiku, et teha vedelik paksemaks ja kleepuvamaks.[1]
Kui moslemite sõjalaevastik 674. aastal Bosporuse väina ilmus, olid bütsantslased valmis oma uut relva esimest korda lahingus proovima. Tollal oli tehnika lihtne: väikestelt ja kiiretelt galeeridelt – dromoonidelt – paisati vedelik vaenlase laevadele ja seejärel süütasid Bütsantsi vibukütid selle tulenooltega.[1]
Ükskõik mismoodi Kreeka tuli süüdati, selle mõju äratas igal juhul õudust ja tekitas hirmu. "Vaenlane värises hirmust," ütleb Theophanes ning 10. sajandi kristlasest kroonik Agapios kirjeldab, et "araablaste laevastik põles täiesti ära. Bütsantslasi õnnistati suure võiduga. Nad kasutasid esimesena Kreeka tuld ja nad kasutasid seda seejärel sageli".[1]
717. aasta septembris saabus nende hiiglaslik sõjalaevastik Bosporuse väina kaudu Bütsantsi riigi pealinna Konstantinoopoli juurde. Laevadel seisid tuhanded oma võidus juba ette veendunud sõjamehed. Linna vallutamine avanuks neile tee Euroopasse, mis tuli islami sõjalippude all pöörata prohvet Muhamedi õpetusse. Konstantinoopolit kaitsesid tõsised müürid ja sadamasse sissesõitu takistas 750 meetri pikkune raudkett. Üllatunult vaatasid moslemitest sõjamehed pealt, kuidas bütsantslased langetasid keti vette, nii et laevastik saaks takistamatult sadamasse sisse sõita ja võiks linna vallutada. Enne kui moslemid jõudsid mõtte teoks teha, väljus Konstantinoopoli sadamast palju dromoone ning sõitis otse moslemite laevastiku poole.[1]
Bütsantslased sõudsid jõuliselt ja nende väikesed alused jõudsid kiiresti peaaegu moslemite laevade külje alla. Enne kui moslemid jõudsid reageerida, kõlas otsekui äikesekõmin või möire ja väikestest galeeridest purskusid välja tulejoad. Bütsantsi dromoonide vööris oli ramm ja omalaadne tuletoru või leegiheitja, mis sihtis moslemite puidust laevu. Kui sealt väljapaisatud tulejuga laeva tabas, siis levis tuli köisi ja purjesid pidi kiiresti tekile ning süütas ka sõjameeste riided.[1]
"Laevadest said leegitsevad vrakid. Mõni üleni tules alus põrutas vastu sadamamüüre, teised vajusid lihtsalt põhja," kirjeldab juhtunut Bütsantsi munk Theophanes sadakond aastat hiljem kirja pandud teoses "Kroonika".[1]
Moslemid üritasid oma põlevaid kaaslasi päästa, visates neile peale vett, kuid see pani tule veel eredamini leegitsema. Paljud sõjamehed hüppasid valust karjudes Bosporusse ja peagi võis väinas näha ulpimas söestunud laipu. Esimese rünnaku järel langetati pikk kett uuesti, kuid moslemitel oli kristlaste suurima linna vallutamise isu kadunud. Nad olid kindlad, et tegemist on järjekordse lõksuga. Moslemite järelejäänud sõjalaevad pöörasid otsa ringi ning kadusid. Taas oli Konstantinoopol löönud sissetungijad tagasi tänu oma ülivõimsale relvale – Kreeka tulele. Kreeka tuld kartsid kõik ja see kaitses Konstantinoopolit peaaegu 500 aastat.[1]
Aegade jooksul täiustasid bütsantslased relva uute kavalustega. Vanu kirjalikke allikaid uurinud teadlastel on kujunenud arvamus, et vedelik asus bütsantslaste laevades teki all, kust see nahast vooliku kaudu üles pumbati. Voolikud olid ühendatud pronksist toruga, mis oli kinnitatud laeva vööris paiknenud alusele või kolmjalale. Käsu peale avas meeskond ventiili ja surve alla pumbatud vedelik purskus pronksist torust välja. Pronkstoru sai liigutada, nii et juga võis "suunata ette, paremale ja vasakule ning lasta ülevalt alla langeda", kirjeldatakse keiser Leon VI 890. aastal kirja pandud sõjalises traktaadis "Tactica".[1]
Toru suudme ette paigutatud tõrvik süütas vedeliku juba siis, kui see torust välja purskus. Keisri sõnul olevat vedeliku süttimine toimunud "kõmina ja tohutu suitsu saatel" ning seejärel lendas see pika tulejoana vastase poole. Selline vaatepilt ja ka sellega kaasnenud heli pidid tekitama õudu ja hirmu. Relval oli niisiis ka tugev psühholoogiline mõju. Hirmutamisele aitasid kaasa ka torude suud, mis olid kujundatud näiteks lahtise suuga lõvideks või muudeks tuld sülgavate koletiste peadeks. Nii kirjutas Bütsantsi printsess Anna Komnene 1148. aasta kroonikas "Alexiade".[1]
Relval oli mõistagi ka puuduseid. Kuna vedelik oli ülimalt tuleohtlik, ei saanud seda puidust laevadel varuks hoida ning seda sai kasutada ainult väikesteks kiirrünnakuteks vaenlase laevadele. Relva pruugiti harva maismaal, kuna seda oli keeruline transportida.[1]
Bütsantsi riiki kurnasid sel ajal intriigid. Keisrit ähvardas iga päev oht, et ta mõrvatakse või saadetakse kloostrisse elusalt mädanema. Ajavahemikul 695–717 haarasid trooni vaheldumisi endale lausa kuus keisrit, ja kui aastal 797 keiser Konstantinos VI kukutati, siis torgati tal silmad jõhkralt välja ning ta suri peagi.[1]
"Sagedase jõuga võimu võtmise tõttu ei hoolitsetud impeeriumi ja linna eest," kaebles Konstantinoopoli peapiiskop Nikephoros kroonikas "Chronographikon", mis pärineb umbes 870. aastast.[1]
Üksteise järel vaheldunud keisrid pelgasid kõige enam laevastiku mässu ning seda, et imerelva saladus paljastatakse. Seepärast lubati Kreeka tuld kasutada ainult keisri isiklikul laevastikul, mis peamiselt kaitses pealinna. See tähendas, et impeeriumi äärealad ja piirid olid ohus, sest provintsi sõjalaevade relvastuses ei olnud Kreeka tuld.
Alates 9. sajandist sagenesid bulgaarlaste, venelaste ja araablaste rünnakud. Näiteks Kreetat ründasid, röövisid ning rüüstasid moslemid 824. aastal korduvalt. 10. sajandiks oli Bütsantsi impeerium kahanenud tänapäeva Anatoolia, Kreeka ja Itaalia aladele.[1]
13. sajandi paiku läks Kreeka tule retsept arvatavasti kaduma. Kui allikates kirjeldatakse näiteks neljandat ristiretke, mille käigus 1204. aastal rüüstati Konstantinoopolit, siis imerelva enam ei nimetata. Mälestustes elas kurikuulus Kreeka tuli siiski edasi.[1]
1250. aastal piinasid islamiusulised Prantsuse ristirüütleid "tulesabaga, mis sarnanes lohega, kes läbi õhu lendas", kirjutas Prantsuse kroonik Jean de Joinville, kes oli ka ise kohal. Relv, mida ta kirjeldab, oli tõenäoliselt mingisugune põlema süüdatud lendobjekt, mis viskemasina või mõne muu sarnase seadmega välja lasti. Keskaegsed inimesed pidasid seda legendides kinnistunud Kreeka tuleks, kuid sel ei olnud sugugi samasugust mõju kui omaaegsel Kreeka tulel.[1]
Pole ühtegi viidet sellele, et keegi oleks 13. sajandil mäletanud selle õudu tekitanud relva retsepti. Konstantinoopol oli oma kuulsast tulest ilma jäänud ja sultan Mehmet II vallutas 1453. aastal keisri linna. Sultan sai maailma tugevaimatest kaitsemüüridest jagu uue superrelvaga, milleks oli püssirohi.[1]
Riigisaladus[muuda | muuda lähteteksti]
Kreeka tule koostisosi hoiti läbi aegade suure saladuskatte all ning selle olemus on sama mõistatuslik kui asjaolu, kuidas Konstantinoopoli keisrid selle hirmu ja õudust tekitanud relva enda käsutusse üldse said. Igaüks, kes sellist relva omas, pidi mõistagi hoidma selle valmistamise kirjeldust saladuses. Bütsantsi 11. sajandi ajaloolase Georgios Kedrenose sõnul teadis retsepti ainult valitsev keiser ja see perekond, kes Kreeka tuld valmistas.[1]
Ükski allikas ei maini nimepidi seda suguvõsa, kes Kreeka tule valmistamisega tegeles, kuid võib oletada, et need olid keemiat tundnud Kallinikose järeltulijad. Teadmised imerelva kohta andis edasi "jumal inglite kaudu", nagu kirjutas Bütsantsi keiser Konstantinos VIl raamatus "De administrando imperio". Keisri 950. aasta paiku kirjutatud teos on omalaadne riigi haldamise käsiraamat, mis oli mõeldud ta järeltulevatele põlvedele.[1]
Seda, kes avaldanuks Kreeka tule saladuse, ähvardanuks "taeva surmamõistev kohtuotsus", sest keiser Konstantinose järgi nägi jumala tahe ette, et ainult Konstantinoopoli kristlastel pidi olema oskus seda tuld valmistada. Inimest, kes andnuks relva valmistamise saladuse võõrastele, tabanuks kirikusse sisse astudes "taevane välk" ja see inimene pidi olema igavesest ajast igavesti hukka mõistetud, kuulutas keiser.[1]
Bütsantsi keisrid hoidsid saladust nii hästi, et isegi ühtegi joonist pole tänapäevani säilinud. Ajaloolased oletavad, et bütsantslased võisid põlevat vedelikku välja paisata pronksist torust, mida kutsuti sifooniks. Näiteks Bütsantsi krooniku Johannes Skyllitzise kirjutatud 12. sajandi käsikirjas "Synopsis Historion" on toodud illustratsioon, millel kujutatakse bütsantslast sifoonist puhumas Kreeka tuld vaenlase laeva peale.[1]
Ajalooallikatest on aimata, et isegi kui keegi sai Kreeka tule enda kätte, siis oli seda relva ülimalt keeruline kasutada. Kui bulgaarlased 812. aastal Musta mere ääres Bütsantsi linna Mesembriasse tungisid, leidsid nad 36 vasktoru ja suure hulga põlevat vedelikku. Bulgaarlased olid endi kätte saanud midagi väga erilist, kuid arvukate katsete järel andsid nad alla ning loobusid, sest ei osanud "leegiheitjaid" tööle saada.[1]
Relva nõrkused[muuda | muuda lähteteksti]
Bütsantsi vaenlased kartsid Kreeka tuld, ent selle kergesti süttiva vedeliku kasutamisega kaasnesid oma probleemid ka bütsantslastel. Näiteks võis kaose tekitada vastutuul, mis paiskas kleepuva vedeliku bütsantslaste endi laevade peale.
Kreeka tule nõrkused:
- Meri pidi olema rahulik, sest vaenlae laevu sai täbada täpselt üksnes vaikse tuule ja väikese lainetusega. Suurte lainete korral oli tulejuga palju raskem suunata.
- Tuleulatus oli piiratud. Süttinud vedeliku joad ulatusid arvatavasti 10–15 meetri kaugusele. Seetõttu tuli relvi kasutada kiiretel väikestel paatidel, mis piirasid suure laeva sisse ja panid selle põlema.
- Vastutuul oli eluohtlik. Kreeka tuld ei tohtinud kasutada vastutuule korral, sest vedelik võis laskja peale tagasi paiskuda ning hoopiski tema enese süüdata. Sel juhul ähvardas laeva meeskonda oht ise tuleroaks langeda.
- Maismaal ja pikkadel sõjaretkedel polnud Kreeka tuld võimalik kasutada, sest selle pumpasid ja torusid olnuks raske kaasa tassida. Seetõttu piirdus relva kasutamine mereväega.
- Ajapikku selgitasid islamiusulised välja, et äädikasse kastetud purjekangas ei süttinud Kreeka tulest põlema. Tule lämmatas ka uriin või liiv. Seetõttu muutus relva mõju väiksemaks, sest seda sai kustutada.[1]
Teadlaste hüpoteesid koostise kohta[muuda | muuda lähteteksti]
Kreeka tule koostisainete kohta pole kirjalikes allikais eriti palju teavet. Teadlastel on loomulikult omad hüpoteesid. Paljudest katsetest hoolimata pole ei ajaloolastel ega relvaekspertidel õnnestunud seda ohtlikku vedelikku uuesti luua.[1]
Bütsantsi teadlane Marcus Graecus väidab 12. sajandil oma teoses "Liber lgnium" ehk "Raamat tule kasutamisest vaenlase põletamiseks", et Kreeka tuli koosnes väävlist, soolast, õlist, Pärsia kummist, puidutõrvast, vaigust ja salpeetrist. See andis paksu ja kleepuva vedeliku. Tänapäeva teadlased siiski kahtlevad ses kirjelduses, sest salpeetrit 7. sajandi Euroopas veel ei tuntud.[1]
Sõjaloolane Henry William Hime esitles 1904. aastal hüpoteesi, et Kreeka tule saladus peitus kaltsiumoksiidis ehk kustutamata lubjas, mis olevat veega kokku puutudes algatanud põlemisreaktsiooni. Selle teooria üle vaieldakse siiani, sest katsetes pole õnnestunud tekitada reaktsiooni, mis sarnaneks allikates mainituga.[1]
Paljud teadlased on tänapäeval veendumusel, et nafta pidi olema Kreeka tule üks komponent, mis aitas kaasa vedeliku kleepuvusele ning soodustas põlemist nagu tänapäevane põlevaine napalm. Katsed toornaftaga näitasid aga, et see süttib kergesti, kuid seda on suure tiheduse tõttu raske kaugele pritsida. Bütsantslased said toornaftat Kaukaasia naftaväljadelt.[1]