Karl Saral

Allikas: Vikipeedia
Karl Saral

Karl Saral VR I/3 (6. veebruar 1880, Kuigatsi vald (Sangaste kihelkond), Valgamaa13. juuni 1942, Krivošeino rajoon, Tomski oblast) oli Eesti Maapäeva liige ja Eesti loomaarstiteaduse rajaja.[1]

Ta lõpetas aastal 1904 Tartu Veterinaarinstituudi. Ta oli 1907–1917 Harju maakonna ning 1917–1918 Tallinna linna loomaarst. Osales Vabadussõjas. Alates aastast 1919 töötas Tartu Ülikoolis, aastail 1926–1941 professorina. Oli 1919–1940 veterinaarhaavakliiniku juhataja ning 1923-1931 ja 1936–1937 loomaarstiteaduskonna dekaan. [2]

Aastail 1931–1936 oli ta Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees.

Ta oli Eesti Ajutise Maanõukogu teine abiesimees 27. novembrist 1918 kuni 3. veebruarini 1919.

1939 valiti Tartu linnavolinikuks.

14. juunil 1941 ta küüditati koos abikaasaga.

2009. aastal tõi nende lapselaps Mari Saral Siberist vanaisa säilmed ja vanaema võimalikust matmispaigast kotitäie mulda, mis kõik sängitati Raadi Vana-Jaani kalmistule 1. juulil 2009 kell 15.[1]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pere[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema abikaasa Ebba Saral oli Eesti Naiskodukaitse Nõukogu esinaine.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Lapselaps tõi kallid Siberi mullast koju. Tartu Postimees, 26. juuni 2009.
  2. EE 8: 374.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Karl Saral Eesti biograafilises andmebaasis ISIK